Vabadussõda kestab ikka veel

Tundub imelik, et 1979. aastal sai Eestis kirjutada nii ausalt, nagu Peegel seda tegi. Kuid tõele au andes - ajaloo valgeid laike täideti isegi siis. Mõnele mehele ei ole küll siiani kohale jõudnud, mida kaks okupatsioonirežiimi õieti tähendasid. Mart Laar üllitab juba mitmendat raamatut Eesti Leegionist ja võeti Saksamaal isegi uurimise alla natsipropaganda levitamise kahtlusega.

1944. aastal Sinimägedes olevat venelaste vastu võideldes tehtud seda, mis 1940. aastal tegemata jäi, väidab mõni tänane poliitik. Kuid unustab tõsiasja, et siis oli eestlane eestlase vastu vennatapusõjas. Heakene küll, isegi kui see oli mõnele nagu uus Vabadussõda, siis võiks ju ka küsida, kas Laskurkorpuse meeste jaoks oli sakslaste vastu sõdimine teine Landesveeri sõda ja 23. juunil 1919 Võnnu all pooleli jäänu jätk? Ja tänu millele kadusid sadistlikud koonduslaagrid, mis ka Eestis püsisid kolm aastat?

Sel meie rahvale väga traagilisel ajal ei käinud ju meie sõda, ja seepärast pole ka mõtet ega eetiline kummagi režiimi eest sõdinuid heroiseerida. Toonased noored mehed, kelle põlvkonnast nii paljud igavesti sõjaväljale jäid, on nüüd juba hallipäised taadid, kellest paljud oleksid valmis ammugi leppima ja koos mälestusi heietama. Hulk aastaid on möödunud, neid mobiliseerinud riigidki ammu kadunud.

Aga poliitikud ei lase leppida. Nemad ja nende õhutusel mõned nooremat sorti „veteranid" kummaltki poolelt puhuvad vana vaenu aina lõkkele. Kes räägib sellest, kuidas SS-diviisid Sinimägedes Euroopat kaitsesid, kes aga sellest, kuidas vabastajad Tallinna jõudsid.

2006. ja 2007. aastal juhtisin Tallinnas Pronkssõduri ümarlauda, kus oli samuti näha: sõjaveteranid mõlemalt poolt, kes olid küll üksteisele tina andnud, oleksid suutnud kokku leppida monumendi uue asukoha suhtes, et see asi ometi rahulikult ära lahendada. Aga ikka suutsid poliitikud või poliitikasse pürgijad probleemi teravaks ajada, kuni asi lõppes Tallinna kesklinna segipeksmisega.

Kuulda on, et nüüd tahetakse asutada uut vabadussõjalaste liikumist. 1929. aastal asutasid reaalselt Vabadussõjast osa võtnud mehed Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu. Need mehed olid ise näinud surma ja hävingut ning vaevalt nad seda oma rahvale enam oleksid soovinud. Praegused "karmid mehed mustades barettides" ei tea midagi ei sõjast ega eneseohverdusest, neile on tarvis vaid rahvuslikkuse loosungit. Kahju, et viimane tegelik vabadussõdalane on ammu manalas. Küllap oleks tal noortele nolkidele paljugi öelda.

TOOMAS VITSUT, Tallinna linnavolikogu esimees

Toomas Vitsuti kirjutis on pärit internetiportaalist „20 Aastat Hiljem" (www.20aastathiljem.blogspot.com)

Jaga |