Mis on meie merega lahti?

 Meritsi on meil alati suheldud naaberrahvastega, merelt on saanud tööd meremehed ja merest on hankinud leivakõrvast kalapüüdjad. Merd on meil alati armastatud ja kardetud, merest on loodud laule ja kirjandusteoseid. Uuemal ajal on meri ja rannad muutunud ka olulisteks puhkuse, meelelahutuse ja terviseparanduse paikadeks.

Mis merega lahti?

Kuna meri on globaalse ökosüsteemi osa, pole midagi imestada, et ta ajas muutub. Nii on Eesti läänerannikul kõikjal märgata merevee taganemise jälgi – osa saari on muutunud poolsaarteks või liitunud mandriga, olles mõnel juhul säilitanud vaid esialgse nimetuse. Väinadest on järel vaid soostunud maaribad või suurvee ajal veega täituvad kraavid. See kõik on toimunud aastasadade jooksul ja üks põlvkond neid muutusi eriti ei märka.

Samas on merega praegu midagi imelikku lahti, sest muutused on hakanud toimuma nii  kiiresti, et neid juba mõne aasta möödudes märgata võib. Kõigepealt torkab silma vetikate ja muu veetaimestiku vohamine rannikumeres – varem neid sellisel hulgal ei esinenud. Tormiga uhutakse biomass randa, kuhu kuhjuvad adruvallid, mille kõdunemisel tekib huumusekiht. See on omakorda heaks kasvulavaks kõrkjatele ja pilliroole.

Varem, kui rannaäärseid maid kasutati loomade karjatamiseks, oli noor mahlakas pilliroog veiste maiussööt. Seda süües trampisid loomad laiali ka adrupeenrad, ja mererannad säilitasid oma esialgse näo. Tänapäeval kariloomi peaaegu pole ja niiviisi kattuvad rootihnikutega ka puhtad liivarannad.

Kes mäletab veel ilusaid randu Pärnumaal Uulu, Kabli ja Treimani kandis, see ei tunne neid paiku enam äragi. Kunagiste puhaste liivadüünide asemel seisab merekaldal pilliroomüür, kuhu lained muda ja prahti juurde kannavad.

Taimestiku ülemäärast vohamist meres on püütud seostada põlluväetiste ebaõige kasutamisega. Tol ajal, kui väetised veel odavad olid, külvati neid mõnikord otse lumele, kust sulaveed need jõgede kaudu merre kandsid. See aeg on nüüdseks jäänud aastakümnete taha, kuid mere eutrofeerumine ei näi vähenevat.

Pigem vastupidi. Nüüd räägitakse üha rohkem merereostusest, mida kannavad Läänemerre seda läbivad laevad. Õlireostusega oleme pidanud juba mitmel korral võitlema. Kahjuks pole meil võimekust süüdlasi tuvastada,  ammugi siis takistada neil merre pumpamast saastunud pilsivett. Suure tõenäosusega muutub mere ökosüsteem ka kliimamuutuste tagajärjel.

Mis kalaga lahti?

Kalapüük on rannarahval alati olnud enesestmõistetav tegevus. Vanasti ei piisanud algeliste püügivahenditega korjatud saagist küll täielikuks äraelamiseks, kuid leivakõrvane oli ikka laual. Kalapüük oli üheks meelistegevuseks ka rannapoistele. Maast madalast õpiti  põhjaõngi söötma, lestavõrke puhastama või rääbisemõrdu nõudma. Minulgi on  meeles, kui 8-aastasena esmakordselt kasti põhjaõngi ussitasin, need õhtul isa abiga merre viisin ja hommikul angerjakotiga uhkelt koju tulin. 

Hilisematel aastatel ei jäänud ükski sobiva tuulega päev kasutamata kas õngede või spinninguga merelkäimiseks. Viimasel juhul kujunes nomaalseks saagiks üks haug tunnis. Ka täismehena kodukandis viibides ei suutnud ma sellest harjumusest loobuda.

Ühel hetkel aga kõik muutus. Rannikumerest hakkas kala kaduma. Väinamerest lahkus esmalt angerjas. Vanematel meestel oli selle põhjuste kohta mitu teooriat. Ühe järgi püütavat klaasangerjad Taani väinades välja, et neid soovijaile müüa asustusmaterjalina. Teine nägi põhilise põhjusena Suure väina põhja lastud merekaablit, mille elektromagnetväli angerjad eemale peletab. Esialgu oli pärast Eesti iseseisvuse taastamist veel võimalik merest võrguga ahvenaid ja spinninguga hauge püüda. Nüüdseks on needki kalad kadunud. Nüüd arvavad  kohalikud „teoreetikud“, et röövkapitalism soosis esiotsa röövpüüki, millega kõik alamõõdulised kalad välja püüti ja Läände kassitoidufirmadele maha müüdi.

Tõele lähemal võivad olla need, kes seostavad kala kadumise meile võõra linnuliigi kormorani asurkonna tekke ja ülemäärase paljunemisega. Samas looduskaitsjad vaidlevad sellele ägedalt vastu ega luba kormorane näpuotsagagi puutuda.

Paraku pole ükski eeltoodud põhjustest teaduslikku kinnitust ega ka ümberlükkamist leidnud.   Küll oleme jõudnud kurioosse olukorrani: kui möödunud sajandi lõpukümnendeil müüdi Rakvere turul (Mustvee või Kallaste turust rääkimata) kastivirnade kaupa värskeid rääbiseid, siis nüüd pidavat isegi Peipsi iga-aastasel kalalaadal müüdama Soomest toodud suitsurääbiseid.

Võõras, ära tule!

Nagu eespool mainitud, on meri inimestele alati ka hingekosutust pakkunud. Hunnitu on mere ääres nautida päikese tõusu või loojumist, aga ka vaadata tormi ajal „mere pidu“, nagu laulab Kihnu Virve. Paraku saavad seda tänapäeval teha avalikest randadest kaugemal vaid need inimesed, kelle eraomandis olev maa piirneb merega. Nn nõukaajal võis igaüks mere poole suunduvast teeotsast sisse pöörata, sõita parkimiskohani ja sealt rahulikult randa jalutada.

Tänapäeval on enamik neist teeotstest tõkestatud sissesõitu keelava liiklusmärgiga või sildiga „Eramaa“ koos hoiatava kirjaga, et sellel maal ei tohi viibida.

Kuigi mereäärne rannariba on ametlikult kuulutatud üldkasutatavaks, pole seadusandjad mõelnud, kuidas sellele ribale pääseda. Kuuldavasti olevat mõnes paigas maaomanikud (kõrged riigiametnikud kaasa arvatud) ümbritsenud oma krundi isegi veepiirini ulatuva taraga, ja nende peale ei hakkavat ükski hammas.

Mis oleks õigel ajal takistanud sätestamast korda, et merega piirnevate maavalduste vahele jääks kahe-kolmemeetrine maariba, mis ei kuulu kummalegi omanikule ja mida mööda iga soovija võiks takistamatult randa kõndida? Mõistagi tulnuks need rajad vastavalt tähistada. Nüüdne olukord tekitab tõenäoliselt veel kaua inimeste vahel paksu verd ja soodustab konflikte.

ENDEL RIHVK

pedagoog

[fotoallkiri]  MERI TOITIS: Vanasti ei piisanud algeliste püügivahenditega korjatud saagist küll täielikuks äraelamiseks, kuid leivakõrvane oli ikka laual. Täna puutume rohkem kokku merereostusega ja vähem kalaga.

Jaga |