Jookseme jalad rakku

Tiina Tamman,      01. juuni 2005


Ühel pärastlõunal taipasin, et olin see ainuke saalisistuja Tallinnas, kes oli seal olnud päris hommikust peale, kõik teised olid vahetunud, ühed kuhugile mujale läinud, uued asemele tulnud. Kui ringi vaatasin, tundusid read üldse hõredamana kui hommikul.
Olin eelmisel õhtul saabunud Londoni lähistelt, kus ma elan. Minul oli küll huvitav istuda terve päev konverentsisaalis, kuulata esinejaid ja vaadelda elu. Milleks muuks konverentsile minna? Lisaks sai veel kohaolijatega juttu vesta.
Olen kogu iseseisvusaja töötanud BBC-s, kus mu tööülesannete hulka kuulus esmajoones Eesti Raadio uudiste kuulamine. Kas ma oskaksin üldse umbkaudugi kokku arvata, kui mitu reportaazhi tehti nende aastate jooksul konverentside, seminaride jms kohta? Ega ei oska. Oskaksite te pakkuda umbkaudsetki arvu? Ütleme nädala kohta, aastast rääkimata? Neid on olnud tohutult, neid on kajastatud tohutult. Selles kummalises uudistemaailmas, milles me elame ja milles on raske aru saada uudistekünnise põhimõttest, on konverentsid puutumatud, rahvusvahelised konverentsid seda enam. Neid lausa peab kajastama, ehkki pole selge, miks.
Kas te olete aga tähele pannud, et konverentsil käijad jagunevad kahte lehte? On esinejad ja kuulajad. Esinejad on need, keda tuleb imetleda, ent lühidalt, sest nad saabuvad viimasel minutil ja kohe pärast esinemist lahkuvad. Kuulajad on need, kes jäävad kauemaks. Ent ka nemad on rahutud, sest neil on vaja pidada või vastu võtta mobiilkõnesid (olen näinud-kuulnud isegi esinejaid lausete vahel kõnesid vastu võtmas), jutustada naabriga, keda nad pole kaua näinud, lugeda lehte või kõndida välja suitsu- või kohvipause pidama.
Miks me oleme siis selline rahutu rahvas?
Käisin hiljuti seminaril, kus tuntud ajakirjanik ütles, et tal polnud eelnevalt aega vallalehti lugeda; muidu oleks ta ka neid oma esinemises analüüsinud. Minu rehkenduste kohaselt on vallalehti vähemalt 200. Kas saab talle pahaks panna, et ta neid lugeda ei jõudnud? Kes jõuakski? Lisaks on veel linnalehed, maakonnalehed, üleriiklikud päevalehed, nädalalehed, ajakirjad. Me oleme ju suisa rikkad väljaannete poolest. Ent kes neid loeb? Kes loeb läbi kõik, et meie tähelepanu juhtida sellele väärtuslikule, mida me kõik peaksime lugema ja säilitama kui rahvuslikku rikkust?
Niisugust talletamise instantsi meil ei ole, poleks nagu vajagi. Ent kahju on ikkagi. Meil pole ju kalduvust või harjumust teise inimese kirjutatut või väljaöeldut meelde jätta ja omalt poolt hea sõnaga toetada, liiati veel teise inimese mõtet arendada või täiendada. Meie väikese rahvuse esindajad kirjutavad küll siin ja seal, ent nende kirjutistest-tegemistest jääb heal juhul alles kärbsemust, ei midagi enamat.
Kuhu me siis kiirustame? Miks ei ole meil aega kellegi teise mõtteid arendada, kellegi teise ideede üle järele mõelda? Mis on meie kiire elustiili eesmärk? Kas teie teate? Ma kuidagi ei tahaks tõmmata paralleele rattas keerleva oravaga, ent millised muud järeldused on veel võimalikud?
Humoorikana kõlab siinkohal asjaolu, et igal aastal, kui Riigikogu suveks töö lõpetab, loetakse kokku uute seaduste ja seadusparanduste arv, just nagu töötaks parlament vabrikuna, mis täidab plaani. Mitte keegi ei mõõda (= ei oska ega tahagi mõõta) seaduste toimimist, nende toimimise edukust. Pole ime, et kõik ootavad suvepuhkust, et saaks ometi selle tohutu kiiruse maha võtta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)