Tähtis on armastus, mitte paber

Niikuinii tõuseb see varem või hiljem jälle pinnale. Mõlemal pool leidub aktiivseid isikuid, kellele küsimus kuidagi rahu ei anna. Pealegi annab see alati klikke, klikke, klikke… Nii et hea võtta, kui midagi paremat pähe ei tule.

Teemal oleks võinud ammu olla rahumeelsem, samas ehk rajum lahendus. Ühe homoaktivisti, sellise progressiivse, käest küsiti: mehed, misasja te õieti seda kooseluseadust taga ajate, niikuinii elatakse siin maal suuresti sohki, ja kas teile sellest ei piisa, et teie nimmeline tegevus ei ole enam kriminaalkorras karistatav? Jummal, teil on oma baarid, üks neist vägagi meeldiv paik ka vanameelsele kodanikule külastamiseks! Need tolvanid, kes teid, rusikas püsti, taga ajada lubavad või kommentaariumis vahutavad, teevad seda ükskõik mille muu imeliku peale. Mis teil puudu on?

Aktivist juhtus täitsa mõistuslik olema. Ta seletas lühidalt, et teie, vanameelsed heterod, käite perekonnaseisuametist läbi, saate templi, ja sellega ka kogu paketi õigusi: mis kellegi kohus, mis kellelegi kuulub, mis juhtub, kui midagi juhtub. Aga meie, õnnetud vikerkaaremehed, peame koostama mitme sõrme paksuse lepingu ja kalleid notaritasusid maksma.

Laiskvorstid. Näe, lilleseadja ja sisustusfirma Shishi juht Taivo Piller küll viitsis. See oli päris ilus jutt, mis ta kunagi telepurgis pajatas, et kuidas on võimalik küll, ainult aega võtab ja juhet kokku ajab.

Mispeale ei saa muidugi teisiti kui teemat edasi arutada. Hüva, saite oma kooseluseaduse, aga te ei taipa, mida see tähendab, ennem, kui tuleb esimene lahutus, eriti kui mängus on lapsed. Muidu on ju lihtne, lapsed jäävad emale, kui too just ei ole üle igasuguse mõistuse ja on väga nähtavalt hoogsate eluviisidega. Aga kooselu puhul ja lapsendatud lapsega – kumb see emaks kvalifitseeruda võib? On ainet mõtisklusteks, näiteks juuratudengitele seminaritöödeks.

Omavahel öeldes: vana homovihkaja suudaks kuidagi alla neelata, kui meespaarike lapsendab. Omad sõbrad-homod on kõik korralikud inimesed. Meesterahvad on lastekasvatamisel leebed ja leplikud ega hakkaks lapse eest varjama, kuidas asjad käivad väljaspool homomaailma. Lesbid on olemuslikult õelamad. Aga see on muidugi ainult minu eelarvamus. Olen palju elu jooksul naisterahvaste kurjuse ja armastuse all kannatanud.

Oleks olnud võimalus läbi saada ilma kooseluseaduseta, ilma paksu vereta. Et kõik oleksid võrdsetel alustel, ilma eeliste või tagasitõmbamisteta. Võinuks kooseluseaduse vastuvõtmise asemel tühistada abieluseaduse. Tõsiselt. Ikka päris tõsiselt.

Abieluseadusel on iseenesest sisule mitte vastav nimi. Tegelikult võiks ja isegi peaks seda nimetama lahutusseaduseks. Igasugune jutt seal abikaasade kohustustest teineteise suhtes; laste suhtes; vist midagi riigi suhtes ongi paljas jutt. Abielukohus on ülepea üks mitmetähenduslik, natuke itsitama ajav sõna. Toob pähe politseiniku voodi kõrvale kutsumise, kui natuke ropuks ka minna.

Ükski seadus ei jaksa tagada, et abielu ka niimoodi käib, nagu ette kujutatakse. Inimesed on ju erinevad. Mõned armastavad kakeldes, teised turteltuidena, igaüks omal kombel. Tülli minnakse kah omamoodi, kes pauguga, kes teineteist surnuks vaikides.

Tähtsad abieluseaduses on tegelikult vaid need punktid, mis räägivad ainelistest küsimustest. Mis kellelegi kuulub, mis on ühine. Ehk ettevalmistus lahutuseks. Annad perbüroos allkirjad ära, pakett käes, suhteliselt odavalt. Muu on parimal juhul naljakas.

Ise ju üle elatud. Väääääga ammu. Vaesel ajal, 1990-ndate alguses. Enam-vähem kahe loengu vahel sai ära käidud. Hea küll, tagasi õpingute juurde tol päeval enam ei läinud.

Mäletan, et abiellumisel räägiti pesapunumisest. Ei tahtnud ise uskuda, kangesti tikkus naer peale. Oma kümme minutit kestis, juba nüriks kiskus. Lõbus oli tegelikult abiellumisavaldusi täita, sai teineteisele esitada lahedaid küsimusi: Kas sul suguhaigusi on? Aga pärilikke? Hullumajas oled arvel? Näiteks.

Allkirjad, tempel, kehv pilt mälestuseks, kõik. Ajah, ametlik musitamise luba anti ka. Küll mitte kirjalikult, no on see meie bürokraatia ikka lohakas! Aga ehk võib üleminekuaja kaela ajada?

Andrus Kivirähul läks abiellumine veel lihtsamalt, isegi pesapunumise-juttu ei aetud. Lihtsalt, heitke siia nimemärgid. Nii, ja siin on teie tunnistus! Järgmised! Nojah, Andrus ja tema abikaasa Lonni (Ilona – Toim.) saavad kohe hõbepulma kaela... Mul nii hästi ei läinud.

See-eest on kogemus lahutusega. Tore oli omal nahal teada saada, millele omal ajal alla kirjutati. Olgu sellega kuis on: läks lõhki, siis läks. Niikuinii polnud erilist pulma ega midagi. Vaene aeg, vaesed tudengid!

Ega pulmadki päästa. Kõrveta või terve härg vardas, telli terve loss, ükskord ikka saabub päev, kui kõik on lõhki. Nagu Sergei Dovlatov kirjutas: ütle, mida tahad, juba su hääle kõla on talumatu inimesele, kes kunagi tähendas tervet maailma ja enamgi veel.

Ei päästa, kui pöörad oma südame usu suunas: papp, metsloomasarnased diakonid, kelle röögatus kolme meetri pealt küünla kustutab jne. Usk hajub, küll vist pärast armastust, aga enne lootust, ja kiriklik abielu on kah lahutatav. Võib-olla mõnes päris põrunud sektis mitte, aga sinna eksinud on niikuinii lootusetu seltskond.

Õigupoolest ei sõlmita tegelikku abielu mitte perbüroos, kirikus, hiies, templis, vaid pangas. Samamoodi allkirjad, ainult pesapunumisest ei räägita, õnneks. Ning see side kahe vahel on kindlam kui kõik tõotused ja roosikimbud. Pank ei unusta ja pank jälgib. Pank on tegelikult vägagi huvitatud, et te lahku ei läheks, sest see tähendab talle ilget jama, mille muidugi teie kaela veeretab. Abieluseadus pangale korda ei lähe, tema tahab oma raha eest üüri, ja tagasi ka veel.

Kiputakse unustama, et perekond on majanduslik ettevõtmine kah. Sissetulekud, väljaminekud, kogunenud kapital, hõõrdumine, amortiseerumine – rohkem tarku sõnu ei tule praegu meelde. Mis jällegi on igaühel erinev, ning raske, kui mitte võimatu, ühe seadusega paika panna.

Seega milleks see seadus? Kes tahab, võib ennast laulatada, lihtsalt kuulutada abielus olevaks, perekonnanime ära muuta. Igasugused ainelised, rahalised asjad ja see, mis juhtub, kui midagi juhtub, kirja panna omavahelises lepingus. On küll kunagi ilgutud, et abielueelne leping on ettevalmistus lahutuseks. Võib-olla ongi hetkel, kui pea on pilvedes ning kõhus kargavad lups! ja lups! kookonitest liblikad.

Teisalt aga võib leping vältida Tuhkatriinuks osutumist. Keskööl lööb kell, tõllaks on mädanenud kõrvits, kingad on puust, tähed taevas tagasi. Mine, kuhu tahad! Targad paberid ütlevad, et sulle ei kuulu siin midagi. Mis kelle nimel, see selle oma! Ning abieluseadusest pole kah mingit tolku. On ju seadustel see ebameeldiv omadus, tunduda olevat selle juurahariduseta isiku poolt, kes parajasti loeb. Ikka võib asi minna inetuks. Kohtusse, mootorsaega mööblit poolitama, pärast saag ise kah kirvega pooleks.

Mispärast – miks mitte? Tarbetu asi. Pealegi võiks Riigikogule millalgi koitma hakata, et seadusi saab tühistada kah. Niigi on neid liiga palju; varsti saab isegi sammu pikkus reguleeritud.

JÜRI PINO, kirjanik

[fotoallkiri]

Eduka sisustusfirma SHISHI omanikud Taivo Piller (vasakul) ja Mart Haber koosellusid 2016. aasta alguses. Notariaalsest kooselulepingust tähtsam on siiski see, et teineteisega sobivad inimesed on teineteist leidnud ja et koos ollakse õnnelikud. Foto Scanpix.

Jaga |