Mõtteid Keskerakonna 25. sünnipäeval

Uus ühendus loodi Rahva-Keskerakonna nime all. Sõna „Rahva“ märgitses otsest sidet Eestimaa Rahvarindega, mille kaudu tuldi poliitikasse; sõna „Kesk“ aga enesemääratlust poliitilisel skaalal. Erakonna programm võeti vastu II kongressil 17. aprillil 1993, sealtpeale on tegutsetud Eesti Keskerakonna nime all.

Vaevalt et asutajatest toona keegi mõtles erakonna 25. sünnipäeva tähistamisele. Keskerakond on esimene, kes jõuab sellise verstapostini. Veel vähem osanuks asutajad prognoosida, et erakonna siseelu on sellise juubeli eel kurvastavalt kehv.

Pean tunnistama, et pärast poliitikast tagasitõmbumist varakevadel 2007 pole ma enam kirjutanud ühtegi päevapoliitilist artiklit ning jooksvat elu Toompeal ei jälgi ammugi suure hoolega. Seega, olles asjadest eemal peaaegu et juba 10 aastat – ikkagi õige pikk aeg –, sestap võtke alljärgnevat kui ühe asutajaliikme tähelepanekuid. Ei rohkemat.

Seesmine seis, just juhtkonnas, näib mõistagi olema keeruline. Erakonna „üks tiib“ deklareerib, et vastuolude põhjus joonistub välja erinevas ideoloogias, sest „teised“ tahavad Keskerakonda muuta reformierakond nr 2-ks. Vabandust, aga selline tees ei kõla eriti usutavalt. Pigem on valimiskampaaniale omane tavapärane sildistamine.

Eesti poliitika on viimasel 25 aastal selgelt näidanud, et ükski nn duubel-erakond pole poliitikas läbi löönud ega püsi kaua. Vaid viimane näide on Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE), mis oma pagulasteema tõstatamise ja käsitlemisega on täiesti jäänud EKRE varju. Pole ette näha erilisi võimalusi RÜE tõusuks, nii ei saa pikka pidu prognoosida ka reformierakond nr 2-le.

Erakonna „teise tiiva“ mõned liikmed on endale meedias lubanud peaaegu et uskumatuid isiklikke väljaütlemisi. Siin ei jää muud üle kui korrata poliitika aabitsatõde – kui enamik inimesi räägivad, mida nad teavad, siis poliitik ikka teab, mida tema räägib. Ehk teisiti öeldes, kaugeltki mitte kõiki isiklikke mõtteid ega emotsioone ei peaks kiirustama ajakirjanduse vahendusel jagama Eesti rahvaga. Ja kui mõni nädal jääb ajakirjanduses vahele, ei peaks kohe kartma, et „minu valijad mind ära unustavad“.

Erakonnas on alanud erakorralise kongressi eelne sisekampaania. Nagu öeldud, olen tegevusest eemal olnud 10 aastat ja kindlasti ei valda jätkuvas tempos kasvanud liikmeskonda. Kuna sisekampaaniat reglementeerivaid reeglistikke on napilt, siis on üleriigilise (kohalike omavalitsuste) valimiskampaania üldised lähenemisviisid ja võtted selgelt toodud erakonna sisemistesse tegemistesse. See ei näikse olema viljakas lähenemine.

Tekib vägisi tunne, et mõlemad „tiivad“ alahindavad Keskerakonna liikmeskonda. Siselistis avaldatud teadete järgi käib selge „võidurelvastumine“: kusagilt laekub toetusavaldus näiteks 10 allkirjaga ja vastuseks sellele tuleb teha uus avaldus vähemalt 15 allkirjaga; kui keegi midagi arvab, on seda vaja paari tunni pärast oponeerida jne. See kõik võtab aega ja energiat. Aga, tekib küsimus – milleks?

Kardan, et sedatüüpi päevapoliitiline võitlus (eriti) ei mõju liikmeskonnale, just kongressi saadikutele, kes peaks ikka olema üldisest liikmeskonnast kõige „mõtlevam osa“. Halvemal juhul tekitab triviaalne sisekampaania lihtsalt tülpimust või isegi tülgastust.

Kui erakorralise kongressi eel seatakse üles näiteks kaks esimehekandidaati, siis pole vähimatki kahtlust: nad on teada ja tuntud, olnud erakonnas kaua aega ning silmanähtava aktiivsuse ja energiaga osalenud aastatepikkuses tegevuses. Küllap saavad mõlemad kandidaadid kongressil oma tulevikuvaateid pikemalt tutvustada. Ning küllap oskavad kongressi saadikud ikka oma peaga mõelda ja alternatiive vaagida ning teevad valiku valimiskasti lastud sedelis.

Nii ma usungi, et saadikud ei lase ega ei peaks laskma endid „mõjutada“ klassikalise valimiskampaania võtetest. See oleks oma inimeste alahindamine ja pigem teeb kongressieelne mudamaadlus paljusid kurvaks.

Ning pole kahtlust: erakonna esimees saab valitud! Vaid üks saab võitja olla. Aga, ärgem unustagem, ka teine – ka tema on jätkuvalt olemas. Kõige drastilisem oleks pidada olemasolevat kaotuseks ja olemasolevaid kaotajateks. Seega, vastvalitud esimehe poliitiline tarkus algab kas kahe või – uuendatud põhikirja järgi – näiteks nelja aseesimehe nimetamisest.

 KESKMÕTE: Erakonna „üks tiib“ deklareerib, et vastuolude põhjus joonistub välja erinevas ideoloogias, sest „teised“ tahavad Keskerakonda muuta reformierakond nr 2-ks. Vabandust, aga selline tees ei kõla eriti usutavalt.

KÜLLO ARJAKAS,

Keskerakonna asutajaliige, peasekretär 1991–2003

Jaga |