Gehni lossi oma raamat

URMI REINDE,      17. aprill 2002




"Pühapäeval, 29. mail 1966.a. võtsid ligi sada neidu ja noormeest labidad ja kangid ning marssisid akadeemiliste kooride lippude all oma lossi ehitama. Glehni pargis võttis neid vastu TPI pasunakoor ja mitukümmend instituudi õppejõudu eesotsas rektoriga. Ka Eesti Raadio, Aktuaalne Kaamera ja vabariigi ajakirjandus olid saatnud oma esindajad.
Pühapäevaku avas rektor Agu Aarna. Ta soovis ehitajatele püsivust ja jõudu "romantikute lööktööehituse" rajamisel. Nicolai Glehnist ja tema omapärastest ehitistest jutustas Nõmme koduloouurija Kiira Robert. Professor Leo Jürgenson meenutas omal ajal lossiseintel olnud prantsuse-, saksa-, vene-, kreeka-, ladina ja eestikeelseid õpetussõnu ning aforisme. Eeskoja seinal oli salm, suurte tähtedega ja eesti keeles: "See on üks harimata mees, kes sülitab siin koja sees." (Tsitaat lk 42)

Ülo Tärno missioon

Nii nagu tsitaadis kirjas, kõik kord algas. Täna on Riigikogu keskfraktsiooni liige ja Tallinna Tehnikaülikooli ehituskonstruktsioonide professor Ülo Tärno (pildil) hiljutiseks Glehni lossi 35. aastapäevaks maha saanud väärt kirjatööga, mis soliidses kujunduses on lugejate ja igasuguste asjasthuvitatute kätte jõudnud. Tean, et Tärno "piinles" kirjutamise kohustuse koorma all aastaid ja seda suurem on rõõm valmis tööd kaante vahel hoida.
Glehni loss on Tallinnas Nõmme-Mustamäe vahelisel nõlvakul jonnakuse, tahte ja jonni sümbol, mis omal ajal TPI meeskoori, mitme tudengipõlvkonna ning toimekate ehitusõppejõudude ühise jõupingutuse tulemusena kõigi vastumõjude kiuste ilma sündis. Teda taastati 11 aastat, avapidu peeti märtsis 1977. Pärast seda ei ole vist olnud ühtki Tehnikaülikooli üliõpilast ega töötajat, kes poleks lossi auväärsete paemüüride vahel sajandi hõngu osaliseks saanud.

Täna on kõik nii lihtne

Tärno ei ole raamatut koostades teinud suuri sõnu isamaalisusest ega sinimustvalgest lipukesest iga taastaja isiklikus põues juba 1966. aastal. Tärno räägib tollaste eesti noorte meeste konkreetsest tegevusest, kus mahajäetud ja eikellelegi kuulunud kivivaremetest sündis kaunitar ja ahvatlev pidupaik. Tärno kiidab loomulikult põhiliselt suure töö tegijat ja minu arusaamist mööda surematut TPI meeskoori, ilma kelleta poleks ei lossi ega veel vähem selle kuulsat vaimu. Tärno ei unusta idee algautorit Toivo Ojaveskit ega teostajate eesotsas seisnud väsimatut "piitsa" Vello Mespakut.
Täna ei saa paljud aru (või ei taha saada), et kõik need unustamatud meeskoorid ja naiskoorid ja kuljustes rahvatantsuansamblid kandsid seda eesti vaimu, millele taastus hiljem lootusrikas vabariik. Ja vana loss sääl Nõmme servas on selle vaba vaimu kivistunud sümbol.
Aga võibolla täna on ta juba kibestunud sümbol? Ei tea.

Kes need hullud ometi olid?

Kujutan ette, kuidas mõni PR-kampaania lossi või raamatu kohta algaks hüüdlausega "Olari Taal pidi Glehni lossi ehitusel äärepealt surma saama!" või "Kommunistid tahtsid Glehni nime maatasa tampida!"
Heatahtlikum sirvija leiab aga lossiraamatu lehekülgedelt omaenda nooruse ja portsu tuttavaid nimesid. Vanad fotod "hullust krahvist" Nicolai von Glehnist ja 20. sajandi alguse lossist lisavad raamatule usaldusväärsust, viies mõtted aegumatu mõiste juurde materiaalne kultuur. Ja selle seostele vaimse kultuuriga - kui üks hull kord selle lossi ehitust alustas, siis kes ja miks need hullud olid, kes kunagisest lossist järelejäänud kivihunniku taastasid - ilma käsuta, ilma rahata ja isegi ilma seaduslike ehitusmaterjalideta?
Ime. Tegelikult oli kogu hullumeelse idee materialiseerumine tollastes tingimustes tõeline ime. Ja Ülo Tärno kroonikast Glehni lossi loost äratab selle ime taas kord ellu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)