Elu ENSVs – padupatt või kangelastegu?!

Hillar Padu,      01. märts 2006


Olümpianädalal, kui kümblesime Kiku ja Andruse medalite kullasäras, toimus üks teinegi olümpiaad – õpilaste ajaloo-olümpiaad. Põhikooli üheksandad maadlesid üsna tänuväärse teemaga "Kultuur ENSVs". Tänuväärseks nimetan siinjuures eelkõige probleemi püstitumist, sest uutes põhikooliõpikutes on terve ENSV kohta ainult kolm lehekülge, ning sellestki ligi veerand kirjutab ja näitab pildis kolme suurt "jeestlast" – need on Karotamm, Käbin ja Vaino. Nagu põrguvürstid äratundmiseks patuse rahva uutele põlvedele, sest "kolm põlve takkajärge peavad nuheldud saama". Kuid tänased üheksandikud on laulva revolutsiooni lapsed ja kehitavad õlgu: milleks see?
Tõepoolest, milleks peavad põhikoolilõpetajad teadma-tundma Rein Ristlaane tsitaate või Elsa Gretshkina kunagist aujärge või sedagi, et Stalini isiklik pailaps Gustav Naan oli Eesti NSV TA akadeemik. Ajaloo-olümpiaadil esitati neid küsimusi terve testi esikülje jagu. Juhus pole seegi,et Lavrenti Beria, Stalini parem käsi oma timukasurmani, on nii õpikus kui ka töövihikus suurliberaliseerijaks pühitsetud.
Gustav Naan pidas end samuti "vabastajaks". Tsiteerin mälust tema kinnisideed: „Eestlased närinuks üksteisel kõrid läbi või oleksid saatnud kõik teineteist Siberisse, kui Venemaa-eestlasi poleks appi saadetud."
Tõsi, Eestis tsiviliseeriti nii mõnigi „jeestlane" ära. Naan esines Nikita sula ajal oopusega "võimust ja vaimust" ja mingi jälje ta Eestimaale entsüklopeediatoimetajana ehk jättiski. Seevastu Harald Keres, Jaan Einasto ja paljud teised tõsieestlastest vaimu-, mitte võimukandjad on õpikuis ära märkimata. Kõiki õpikusse ei mahutagi, need niigi ülepaisutatud. Kuid soliidne "Eesti ajalugu VI" ei leia samuti ruumi öelda, et loodusteadlased Erik Kumari, Liivia Laasimer, Hans Trass, Arvi Järvekülg, Arvo Rõõmusoks, Anto Raukas, Enn ja Juta Haberman jpt uurisid ja kaardistasid viletsate tingimuste kiuste kodumaa loodusressursse ning avaldasid maailmatasemel monograafiaid. Näiteks paljuköitelised „Eesti floora" ja „Eesti fauna" või telliskivipaksused "Eesti järved", "Eesti mets", "Eesti punane raamat" jne. on kultuurifenomen, milleta Eesti polnuks "nõukogude Lääs". Kas selline hinnang oli kodueestlaste padupatt? Tundub küll, sest õpikutest leiab vähe positiivset. Pigem kohtab halvustamist kõigi ja kõige suhtes, kes tollal elas või liikus ja vähegi märkimisväärselt toimetas. Isegi Jaan Eilarti ja Tartu tudengite entusiasmist alguse saanud Eesti looduskaitseliikumisest pole sõnagi. Kardan, et selline ajalookäsitus ootab vigade parandust vähemasti ühes olulises punktis: just rahvas tegi ajalugu ja kirjutas oma, mitte võõrvõimu lugu. 50 aastat ENSVs oli oma aja lugu, mis vajab talletamist, vajab õppimist ja õpitu äratundmist elus eneses.

Näiteks …
…kaubareisid.

Mälestused elust ENSVs on nostalgia, on "punane igatsus". Nii kirjutab tänane press aeg-ajalt. Hiidlased ja kõik väikesaarte elanikud seevastu mäletavad meelsasti, et vanasti olid talved külmemad ja jää paksem. Jääteed mandri ja saarte vahel nauditi sageli ja asja eest — jäätee tegi "aborigeenid" vabaks.
Tänavu talvel sõidame taas nagu vabad inimesed. Puhkepäeviti on näiteks Kuressaare süda suisa hiidlaste päralt ja eks saarlasi jagub ka Hiiumaale. Kuid nüüd on need reisid meelelahutus, mitte defitsiidijaht. Käisin ükspäev minagi peresõpradega naaberkülast Saaremaal. Naabrid meenutasid ENSVd: „Viisime piima Männamaalt Emmastesse ja – tsiuh! – üle mere Saaremaale. Tõime saarlaste leiba ja õlut. Kui juba mandritee samuti priiks sai, käisime Lätist trikotaazhi ja piimakaramellikomme – neid lehmakesekomme – toomas. Ja liha sõime vanasti palju rohkem kui praegu. Nüüd süüakse kala." Mõtlen, nüüd ütles: kas mitte siit liberalissimus Kallase raev kunagise maaelu vastu – linnas olid kalapäevad, maal söödi liha ja elati …

nagu vaba inimene.

Just nimelt – nagu, aga mitte tegelikult. ENSV inimene otsis defitsiiti. Praegu õpilased küsivad: mis on "defitsiit"? Seletan mõnikord nagu Arkadi Raikin (oli selline Venemaa Baskin) – anekdoodi abil. Jutustan, et defitsiit tegi nõukaaegsest inimesest inimese. Et oled sina näiteks kaubamaja jalanõudeleti juhataja, oled A ja O, aga sõber on ületee lihakarnis ka A ja O. Saate kokku ja kummardate viisakalt teineteisele, sest sina töötad defitsiidi alal ja tema n.ö juhib samuti defitsiiti. Sina saad alati tema kaudu omale näiteks veisekeele, mida naistepäevaks tarretises lauale pakkuda. Ja sõber saab oma prouale sinised kingad punastel kontsadel või vastupidi, nagu parasjagu moes. "Defitsiit peab olema," ütles Raikin. "Muidu poleks inimestevahelist austust!"
Nii oli "auväärne inimene" spekulant. Kõik letitöötajad olid vene ajal spe-ku-lan-did. Aeg-ajalt pandi mõned neist istuma. Näiteks 1960-ndate alguses "istutati" selliselt vanglapajukile mitu Viljandi Kaubastu kauplusejuhatajat. Nende pereelamud ärastati, s.t konfiskeeriti, ja tegid seda noored vastse ülikoolidiplomiga kenad eesti noormehed. Täna ohkame: ajad olid sellised! Jah, ajad olid sellised. Ühed viisid trikoloori Eesti rahvuspühadeks kirikutorni või mõne muu masti otsa ja teised tõid lipu venelaste rõõmuks maha. Nüüd saavad kintsukaapijad aurahasid, sest kirjeldavad oma lugu n.ö õiges valguses. Teised on kadedad – igapäine asi.
Viljandi lugu oli lihtne, klassikaliselt tüüpiline oma aja lugu. Oli Viljandis kauplus "Peakatted", kus tehti viltkübaraid ka tellija materjalist. Nutikas juhatajanna aga vormistas tellijaid "üleplaaniliselt" ja reisis korra kuus Moskva taha "ülearuseid" kübaraid ärima. Tagasiteel tõi Moskvast seda-koma-teist Mulgimaa naistele rõõmuks. Kuuekümnendate alguses saabusid linna noored juristid. Tahtsid samuti karjääri teha, tahtsid eestlase kombel ausalt tööd teha. Nüüd öeldakse, teenisid punaseid. Eks oli nii ja naa. Kui algatati järjekordne "ausa elu"- kampaania, nõuti kaubamamslitelt palga- ja majarahasid kooskõlastavaid dokumente. Nagu praegu maksuamet teeb. Aga need mamslid polnud veel Viru ärikad, ei teinud „organitega" koostööd – ja said trellid. Vaimus olid nad ettevõtlikud ja isamaalised naised. Ainult ajad olid sellised, et …

ettevõtlikkus ei jäänud kunagi karistamata.

Vene majandus oli ebaefektiivne seepärast, et kehtis "teaduslik plaan". Normaalne inimlik majandamine oli põlu all – initsiatiiv sai alati karistatud. Selles mõttes vähemasti, et plaani pandi kohe juurde, kui tegid rohkem tööd, palka aga mitte. Ega muidu räägitud: töö on auasi, palk on pisiasi, muu on iseasi. Elati isegi hästi, kui „muu" jooksis.
"Teadus" plaanimajanduse alustalana aga väljendus selles, et eelmise aasta baasile ehk saavutustele lisati 2–3 protsenti otsa. Kuid kogu käsumajanduse alkeemia oli keerulisem. Järgnes direktorite-esimeeste-varustajate osavusmäng tutvuste ja sidemete ärakasutamise tandril. Plaan tuli „fondidega" kindlustada, ja see käis läbi nn materiaal-tehnilise varustamise süsteemi. Goskomsnab pidi andma masinate-seadmete-ehitusmaterjalide ostmiseks loa, pidi eraldama limiidid, et tohiks osta defitsiiti. Näiteks plaani täitmiseks vajas kolhoos kaks uut kombaini, kuid taotles hoopis nelja, sest arvatavalt oleks muidu saanud limiidi ainult ühe ostmiseks. Naaberkolhoos, mis vajas traktoreid, tegi sama käigu. Materiaal-tehnilise varustamise komitee Moskvas andis aga (tihti kasti "Vana Tallinna" tõttu) ühele neli kombaini küll, aga teisele traktoreid üldse mitte.
Hiidlased ütlesid: kommuuna-värk, raske teaduse värk! Esimees, kes sai kahe asemel tervelt neli kombaini, oli tõesti hädas: kuhu panna kaks üleliigset? Äribki naabrimehele, kes hädas, kuna ei saanud ühtegi traktorit. Kuid milleks naabrile kombainid, kui vaja oli traktoreid? Aga selleks, et nüüd asus tegevusse varustaja. Tuli leida majand, kus puudusid kombainid, aga jagus külvikuid, mida võiks vahetada kombainide vastu, sest kombainide eest tahtis need maha parseldanud naabrimees just külvikuid saada. Külvikute eest tuli tasuda lüpsiseadmetega, mida traktoritest vaesel majandil õnneks jagus.
Nii "varustati", kuni nõutavad kaubad lõppude lõpuks õigesse majandisse jõudsid. Tihti aga ei jõudnudki. Siis kasvas fondivarustatus, kuid mitte fonditootlus, s.t langes niigi madal majandusefektiivsus. Efektiivsus oli …

kommunismi kirstunael.

Vene majandus toimis otsekui ürgkommunism kunagi. Täpselt nõnda, kui Marxi poolt tabavalt iseloomustatud rahaeelsed väärtusvahetusvormid. „Kapitalis" vist on kirjas: misjonärid vajasid neegrikülas paati, et üle jõe sõita. Paadiomanikust suguharu ei tahtnud misjonäride raha ega ka värvilisi riidehilpe, mis noil kaasas olid. Paadi eest tuli maksta elevandiluuga. Seda aga sai naabersuguharult poolesaja kilomeetri tagant. Tuli minna ja vahetada hilbud kihvade vastu, et siis samade kihvade eest laenutada paat. Kulus terve nädal, et üle jõe sõuda.
Venemaal läks tihti aastaid, et ühe aasta plaan täita. Plaani täidetigi eelkõige paberil.
Aga pealeselle oli nõukogude süsteemis ülalmainitud "äri" defitsiidiga üldse keelatud. Esimehe või direktori võis sedalaadi mahhinatsioonide eest alati istuma panna. Nagu kübarapoe juhataja Viljandis pandi. Kui taheti panna, muidugi. Üldiselt ei tahetud, ja majandus toimiski läbi varimajanduse. Taheti aga keegi istuma panna, siis leidus "aus" pealekaebaja alati, ja läkski nagu Johannes Hindi ja Kalev Raavega. Need mehed pandi istuma. Ajad olid sellised. Kommunism pidi kätte jõudma kohe-kohe, kui ... igal perel vähemasti toidupoes oma "auväärne" tuttav leidub.
Praegu tuleks noortele ehk pihtida, et kehtis koguni "kommunismiehitaja moraalikoodeks", mis…

võrdus kümne käsuga.

Olin parasjagu kümnendas klassis (1961), kui see kommunismidzhinn pudelist välja lasti. Nikita Hrushtshov kuulutas, et "kaasaegsed hakkavad elama kommunismis". Kuid juba 1966. aastal , kui olin Moskva Riikliku Ülikooli tudeng, naersime koos õppejõududega seda nikitakommunismi-loosungit, et aastaks 1980 on kommunism maapeal.
Kommunism jäi õnneks silmapiirile. Ei rohkemat…Moraalikoodeksist aga sai anekdoot.
Kuid Eesti NSVs polnud prügikastiinimesi, polnud tööpuudust. Polnud ka igal aastal põhikoolist välja langevat tuhandet noort inimest, kes uimasti- või vähemasti rahasõltlastena oma lapsepõlve üsna küsitava tuleviku vastu vahetavad.
Olen kaugel sellest, et ülistada kunagist hariduskorraldust, aga õppimine oli vist natuke popim küll kui praegu. Ei usutud muidugi „kommunismiehitaja moraalikoodeksit", aga natuke austati kümmet käsku küll. Analoog on muidugi äratuntav.
Toon moraalikoodeksist mõned näited. Esikohal seisis loomulikult ustavu – ustavus kommunismile. Järgnesid: 2. kohusetruu töö ühiskonna hüvanguks: kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma; 3. igaühe hoolitsus ühiskonna vara säilitamise ja suurendamise eest; 4. inimene on inimese sõber, seltsimees ja vend; 5. ausus ja siirus, kõlbeline puhtus, lihtsus ja tagasihoidlikkus ühiskondlikus ja isiklikus elus; 6. üksteisest lugupidamine perekonnas; 7. hoolitsus laste kasvatamise eest; 8. sallimatus ebaõigluse, muidusöömise, ebaaususe, karjerismi ja ahnitsemise suhtes; 9. kõigi rahvaste sõprus ja vendlus, leppimatus rassilise vaenuga; 10. vennalik solidaarsus kõigi maade proletaarlastega. ( See kõik oli hästimaskeeritud suurvene shovinistlik natsionalism.)

Elasime okupatsioonis…

Jah, elasime suurvene shovinistliku natsionalismi surve all. See on õpikulause. Kuid nõukaaja elu vaimne surve pole iseloomustatav näidetega a la polnud vorsti süüa, polnud moekaid hilpe jne. Arvan, et kõige kohutavam oli vaimne vägistamine a la plaan kohustab, pole limiite, hinnad mõistmatud jne, kuid see kõik ei loe: partei ja rahva nimel pead valetama ja vassima, et plaan täita ja ületada.
Okupatsiooniaeg oli tõepoolest skisofreeniliselt silmakirjalik, oli kahestunud isiksuste aeg. Et seda mõista, peaks mõtestama hoopis meie kaasaega. "Inimkond, sinu nimi on silmakirjalikkus!" hoiatab kaasaegseid Eesti Päevaleht (7. veebruar 2006).

Parteilaste ja parteitute blokk

Partei suurimaks helduseks nõukogude inimesele oli turismireis vabadusse, s.t välismaale. Kuid sealgi liiguti kolmikutes ja üks oli "ettekandja", s.t kirjutas koju saabudes aruandeid teiste kohta. "Usaldusinimesed" käisid isegi kapmaades ja nad polnud just mitte alati kompartei liikmed. NLiidu silmakirjalikkus avaldus isegi selles, et valimistel hääletati "parteilaste ja parteitute bloki poolt". Näiteks kunagine Moskva Riikliku Ülikooli rektor, matemaatikust akadeemik Petrovski oli parteitu, kes sagedasti seisis valimislehel peaminister Kossõgini kõrval.
Kõik need äravalitud pidid olema äraproovitult ja üdini parteile ustavad. Dissident Enn Tarto poleks parteilaste kõrvale parteitu kandidaadina iialgi pääsenud. Tema istus vangis, kui lojaalsed välismaal reisisid. See on ajastu tõde ja peegeldab elu ENSVs.
Kuid tõsi on seegi, et tõsieestlane oma loomuomase kahtlustamisega ei tundnud mitte kõigis dissidentides "messiast" ära. Neid peeti mõnikord samuti provokaatoriks kui Kristust juutide hulgas. Asi oli selles, et dissidentide järel liikus tavapäraselt "kgb-laste pilv", kellega õige eesti mees ei soovinud suhelda. Julgen arvata, Jüri Kukk on siinjuures ainulaadne ja ülimalt õpetlik legend. Kuuldavasti lubati ta Prantsusmaale stazheerima tänu oma noore-ea ülipunasele meelsusele (isegi anekdooti ei juletud tema kuuldes rääkida). Läänes nähtu avas ausa, andeka, kuid naiivsevõitu noormehel silmad – tegi Saulusest Pauluse. Loomulikult polnud Kukk padukommunist ega saanuks temast õnnelikuma saatuse korral padukapitalistigi mitte. Kukk polnud isegi padupatrioot. Ta oli tõepoolest märter, kes otsis "tõde iseeneses". Tegi seda ausalt, isegi kangelaslikult.
Nii tuleks Kuke lugu tõeselt tänastele noortele rääkidagi, sest tõde on ilusaim legend.
Aristoteles ütles oma õpetaja Platoni auks: "Ma armastan väga Platonit, aga tõde on mulle kallim." Tõene jutustus inimlikust kannatusest on suurim kunst – kunstide kunst, mõtlemisaines tervele rahvusele.

Ajalugu – see on padu sinus eneses

Õpilaste ajaloo-olümpiaadi eel sirvisin taas „Eesti ajaloo" kuuendat köidet. Jääb vaid nõustuda Rein Ruutsooga: ENSV rahva lugu seal pole. Just seepärast kahtlustavadki koolilapsed, et meie riik saab ainult 16 aastat vanaks. Ja seletage kuidas tahate, alatasa kaob õpilase mälust 50 vahepealset aastat – õpikutarkus vainodest-ristlaantest ei mahu pähe. Kuid kodudest kuuldud lood eesti elust nagu elust ikka on meeles. Loomulikult leidus seal nii rõõme kui ka muresid. Täpselt nii võimendasid tänased pensionieelikud oma "kodumälust" võrsunud iseseisvuspüüde laulvaks revolutsiooniks. Kes osales seal kangelaslikult või vähemkangelaslikult, kuid vabanesime eelkõige rahva tahtel. Kodueestlastele tähendas vabadus samuti kodudesse naasmist – siseemigratsiooni lõppu. Võime rõõmustada, et elasime üle – isegi kommunismi elasime üle.
Ja riigi tulevik pole sugugi tume: lahutage sajast kaheksakümmend kaheksa, saate vastuseks – kaksteist. Tähendab, need lapsed, kes sügisel esimesse klassi astuvad, tähistavad küpsustunnistuse saamise aastal Eesti riigi sajandat aastapäeva. Et suur juubel kasvaks juubelivääriline, armastage lapsi ja hoolitsege noorte ajaloolise mälu eest. Aeg lendab!
Ajalugu – see on padu sinus eneses. Mina tean. Mina sündisin, kasvasin ja elasin enamiku oma teadlikust elust ENSVs. Ma polnud padukommar ega padurahvuslane. Nüüdsel padutrendikal ajal võin naljaga pooleks ja hiidlaslikult otsesõnu karmimalt öelda: olen Padu Ise.

Mõtleme veel …

Ajalooõpikud kirjutavad juba kuusteist aastat kelamlastest ja enamlastest. Aeg on sealmaal, et peaks rääkima rahvast, rahva endaga, rahva osalusel. Nagu kunagi telesaates "Mõtleme veel", kui Edgar Savisaar tuli välja RR-i (Rahvarinde) mõttega. Cogito, ergo sum; mõtlen, järelikult olen olemas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)