Parempoolsed kardavad „valet“ presidenti

KAAREL PÜRG,      30. august 2006


Eesti poliitilisel maastikul on suvist vaikelu asendamas üliagar tegutsemine. Need, kes tellivad keskajakirjandust ja jälgivad Eesti telekanaleid, võivad nentida, et kõik justkui oleks juba ära otsustatud. Avalikku arvamust suunav meedia ja neli püha eesmärgi nimel ajutiselt ühinenud parteid on päevast päeva teinud väga tõsist tööd. Nende meelest peab viimanegi põikpäine lihtsurelik lõpuks aru saama, et just väliseestlane on parim presidendikandidaat ning et Keskerakond blokeerib õnne tulekut meie õuele.

Ida-Virumaalt valitud rahvasaadikuna esitaksin oma nägemuse presidendivalimiste protseduurist ja kandidaatidest, seda enam, et ajalehed on täis ühekülgset Ilvese-kiitust ja tõe hääl kipub varju jääma.
Ega need, kes valimisprotseduuri seadustasid, ikka rumalad olnud. Seadusandja on välistanud olukorra, kus päevapoliitiliselt, lihthäälteenamusega saaks presidendi lihtsalt ära hääletada. Vaja läheb ikkagi 68 Riigikogu liikme häält või enamust valimiskogus. Kuna tublidel parempoolsetel jäi hääli puudu, Rahvaliit aga on toetanud tegutsevat presidenti, siis demokraatia sildi all kaasati protsessi Keskerakond, kellele, tõsi küll, nähti ette tänamatu statistiroll.
Milleks need reeglid ja tähtajad, kui vaikiva kokkuleppe alusel, ilma eriliste süümepiinadeta hääletati Keskerakonna kandidaadid välja ja pandi paika kokkulepitud ühiskandidaat?
Arusaamatuks jääb ühinenud parteide roll. Kui on kasulik, esinevad Res Publica ja Isamaaliit eraldi, kui vaja, tegutsevad ühisjõuna. Tunnistada Keskerakond sellises situatsioonis valemänguriks tundub küünilisuse tipuna.
Kui keegi naiivselt arvab, nagu oleks vasakpoolseid nelikliidus väärikalt esindanud sotsiaaldemokraadid, soovitaksin seda äärmiselt libedat teed vältida. Esiteks, see erakond on juba kuus korda nime vahetanud, kusjuures viimati oldi kolmikliidu valitsuses Mõõdukate nime all ja saadi kurikuulsaks raudtee erastamisega. ?nneks ei läinud neil läbi elektrijaamade erastamine mingile riiulifirmale, kes kuuldavasti on juba lõpetanud tegevuse. Tasuks meenutada, et Mõõdukaid juhtis tollal ei keegi muu kui praegune parempoolsete ühiskandidaat.
Samuti ei esitanud Eesti parempoolse mõttelaadi lipulaev Reformierakond presidendikandidaadiks n-ö vasakpoolset Toomas Hendrik Ilvest sugugi meeltesegaduses. Reformierakonda võib paljus süüdistada, kuid mitte juhusele lootmises või strateegia puudumises. ?kki on kellelgi jäänud märkamata, kui efektselt ja suurema kärata on riigi strateegiliselt tähtsatele kohtadele asunud selle partei esindajad? Ilmselt valmistatakse ette uut parempoolset koalitsiooni pärast järgmisi Riigikogu valimisi, kus Keskerakond ja Rahvaliit loodetakse mängida auti, aga sotsiaaldemokraate ootab ees neile tuttav sotsiaalripatsi roll, kusjuures vaevalt midagi head sotsiaalvaldkonnas järjekordselt parempoolselt valitsuselt oodata oleks.
Kui kellelegi tundub, et teen tänastele „sotsiaalse õigluse eestvõitlejatele" ülekohut, soovitan tutvuda Riigikogu stenogrammiga pensionitõusu hääletamise kohta. ?kski sots poolthäält ei andnud!
Väikesel rahval tuleb sageli valida halva ja väga halva vahel. On üllatav, et endine Riigikogu spiiker Ene Ergma jõudis üheks ühiskandidaadiks. Kas akadeemikukraad korvab kõike? Kui analüüsida nelikliidu tegelikku kandidaati, siis isegi väliseestlased on avaldanud imestust: kuidas küll saab Eestis välisministriks ainuüksi selle eest, et oled töötanud Ameerika Hääle kommentaatorina ja valdad hästi inglise keelt?!
Mitmed meie saatusekaaslaseks olevad riigid on saanud endale välismaise presidendi. Intuitiivselt siiski kardame neid, kes tulevad teisest keskkonnast ega tunne siinset elu-olu.
Jõudes ametisoleva presidendini, näeme, kui üksmeelselt tunneb meedia muret tema vanuse pärast. Pole mõtet rääkida, et Itaalia president on kommunist ja üle 80 aasta vana. Ka Leedu presidendi vanus ei huvita kedagi, ehkki temagi on Arnold Rüütlist eakam. Haledalt kukkuski läbi ETV 20. augusti otsesaade, kus ilmselt ei osatud oodata meie presidendi söakat esinemist nooremate poliitikute seltskonnas.
Praegusele riigipeale osutasid eelmistel presidendivalimistel märkimisväärset toetust Ida-Virumaa linnade omavalitsused. Eelmine president aga ei astunud Kohtla-Järve linnavalitsuse uksest sisse kahe ametiaja jooksul.
Mul endal on "salajane eelistus" presidendikandidaadi suhtes. Seekord ta veel ei kandideeri. Minult aga küsitakse sageli Edgar Savisaare kohta. ?tleksin, et erakond kindlasti pole valmis temast loobuma, ehkki erakonna esimees saaks hakkama ükskõik millisel ametikohal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (45)