Edgar Savisaar: Eesti rahva kolmas ime

MIS OLI TOONUD

meid nii hulgakesi ühte suurde ruumi – töötama ja mõtlema ühes suunas? See oli meie ühine eesmärk – viia Eesti välja kogu 20. sajandi ajalugu mõjutanud ja vapustanud bolševistlikust pöördest, mis lõi Nõukogude impeeriumi ja lõppkokkuvõttes määras 20. sajandi saatuse paljudele riikidele ja rahvastele.

Määras saatuse ka Eestile, kes me 50 aastat olime Nõukogude impeeriumi osa.

Sellest staatusest vabanemine ei olnud tol hetkel sugugi nii arusaadav ja  enesestmõistetav, nagu mõnelegi olupoliitikule täna nii väga meeldib korrata.

Sama aasta kevadel – aprillis, kui just Eestist algas rahvarinde-idee riigipiiride-ülene võidukäik – ei osanud me küllap keegi aimata, kuhu poole aastaga välja jõuame. Oli ju 1988. aasta rikas erinevate sündmuste ja liikumiste ning ka poliitilise mõtte arenemise kiiruse poolest.

RAHVARINNE

sündis ajal ja olukorras, kus nii meil Eestis kui ka mujal maailmas olid juba varem astutud mõningad ajaloo käiku mõjutanud sammud. Olgu siis:

1980 – „40 kiri“,

1981 – Poola „Solidaarsuse“ sünd,

1982 – Brežnevi surm ja sellest tulenenud  selgelt tajutav ärevus- ja ootusseisund,

1985 – Gorbatšovi võimuletulek ning perestroika ja avalikustamise ideoloogia sünd,

1986 – Tšernobõli katastroof,

1987 – fosforiidisõda ja Hirvepargi esimene koosolek ning nelja mehe majandusalane IME ettepanek,

1988. aasta kevad – Toompea saalist andsid poliitilise kogupaugu loomingulised liidud.

KÕIK NEED SÜNDMUSED

ühelt poolt teravdasid olukorda ja teiselt poolt valmistasid ette vajadust ühendava ja mobiliseeriva jõu järele, milleks sai Rahvarinne. Alates aprillist 1988 võttis Rahvarinne selgelt liidripositsiooni ja sai katusorganisatsiooniks kõikidele teistele liikumistele. Kõik edasised suuremad üritused Eesti vabaks võitlemise teel korraldas nüüd juba Rahvarinne.

LÄBI TERVE 2008. AASTA

oleme tähistanud Rahvarinde 20. aastapäeva. Meenutagem rahvusvahelist konverentsi Rahvusraamatukogus ja kohtumist Poska majas nende inimestega, kes saates “Mõtleme veel” seisid Rahvarinde idee väljakäimise juures. Paigutati mälestustahvlid Tallinna Lauluväljakule ning majale Uues tänavas, kus oli asunud Rahvarinde peakontor. Tallinna linn tunnustas Rahvarinde osa välikampaaniaga, mille plakatid on praegugi linnas üleval. 2008. aasta alguses välja antud Rahvarinde kalender meenutab Rahvusraamatukogu kraavi kaevamist, Rahvarinde esimest suurt rahvakogunemist 17. juunil Lauluväljakul; samuti Eesti ajaloos suurimaks meeleavalduseks saanud “Eestimaa Laulu” kõnekoosolekut Lauluväljakul 11. septembril, kus osales kuni 300 000 inimest.

TÄNA MEENUTAME

Rahvarinde I kongressi, mis võttis vastu Rahvarinde programmi ning dokumendid ja resolutsioonid, mis sel hetkel olid edasiminekuks vajalikud kogu Eesti rahvale. Kongress kujundas arusaama, et võib elada ka teisiti, hoopis teisiti, aga seda peab väga tahtma ja julgema. Rahvarinne viis meil ükshaaval ja omaette tegutsenud kultuurilised, ajaloolised ja poliitilised jõud kokku ning ühendas Eesti rahva ühiseks rindeks, ühiseks tõusuks, ühiseks tulemuslikuks võitluseks, mida pani tähele kogu maailm. Selles seisnebki Rahvarinde ajalooline missioon ja selle ta täitis täiel määral. Selle üle me võime kõik koos täna ja homme, ja ülehomme uhked olla.

SEPTEMBRIS 20 AASTAT TAGASI

ma ütlesin, et Eesti ja eestlased panid tol 1988. aastal toime kogu oma olemasolu kolmanda ime. Tsiteerin 20 aastat tagasi öeldut: “Eesti rahvas on varemgi julgenud soovida võimatut, või seda, mida paljude poolt on võimatuks peetud. Esimene kord oli see 120 aastat tagasi, mil peaaegu keegi ei uskunud eesti rahvuse ärkamist – aga sellest hoolimata suutsime saada kultuurrahvaks. Teine kord oli 70 aastat tagasi, kui maailmas keegi ei uskunud meie omariikluse sündi – aga see ikkagi sündis. Nüüd on käes kolmas kord, ja jälle on kõhklejaid, kes arvavad, et latt on asetatud liiga kõrgele. Aga ega varemgi pole meile ühtegi asja niisama kätte antud, kõik on tulnud tugevas vastasseisus – ja mida oleme ajaloos saavutanud, seda on andnud meile visa töö, ja sellele on kaasa aidanud meie juhid, kui nad pole nõrgaks osutunud.”

Mõelgem nendele sõnadele! Eks kehti see kõik ka täna, kui vaatame tagasi ja näeme, et kergelt pole meile midagi antud. Ega anta ka täna.

Kui mõnele tundubki, et Eestile tõid vabaduse metsavennad või valged laevad, siis mina usun jätkuvalt eesti rahvasse, tema tervesse mõistusse ning arusaamisesse sellest, millist juttu võtta tõsiselt ja mida mitte.

Kui mõnele tundub, et need tuhanded eesti naised ja mehed, kes julgelt – või isegi sisemise kõhklusega – astusid 20 aastat tagasi ellu viima oma rahva kolmandat imet, ühinedes Rahvarindesse, olid vääral positsioonil, siis ei näita see muud kui omaenese allajäämist sel ajaloolisel hetkel, kui oli vaja tõepoolest valida pool. Ja see ei olnud sugugi lapsemäng.

Täna püüavad Rahvarinde osa pisendada ning kütavad pingeid vaid need kibestunud inimesed, kes toona hoidsid kõrvale vabadusvõitlusest ega kuulunud Eesti riigile alusepanijate hulka.

AGA MA OLEN KINDEL,

et peagi vajuvad ka nemad unustusse, nagu on vajunud need, kes 20 aastat tagasi üritasid meid tagasi hoida ja keelasid Nõukogude paati kõigutada.

Ma usun, et see seltskond, kes meil täna siia Linnahalli on kogunenud ja kes tahavad ning julgevad mäletada ning tunnustada Rahvarinde tegusid 20 aastat tagasi, on jäänud truuks ka toonastele ideaalidele. Neid ideaale läheb meil veel vaja, et elada rahulikus ja ülesehitavas, mitte aga ärapanijate Eestis.

Pidage meeles – 20 aastat tagasi me panime aluse Eesti riigi taassünnile. See oli kõigi meie elu kõrghetk, mille üle saame uhked olla, sest teist sellist hetke meie jaoks, aga võib-olla ka meie järglaste jaoks, enam ei tule.

Edgar Savisaare kõne 4. oktoobril Tallinna Linnahallis Eestimaa Rahvarinde esimese kongressi 20. aastapäeva tähistamise pidulikul koosviibimisel

Jaga |