Nädala juubilar KALEVI SORSA 85

Teda kiskus aga ajakirjanikuameti poole. 1949. aastal alustaski õpinguid Helsingi ühiskondlikus kõrgkoolis, lehemehepaberid sai aastal 1957. Õpinguid rahastas osalemisega mitmes vasakpoolses väljaandes, sealhulgas ajalehes „Soome Sotsiaaldemokraat“. 1963 läbis Tampere ülikoolis meie mõistes ühiskonnaõpetuse magistri õpingud kodumaise kirjanduse alal, käsitledes oma lõputöös Soome kodusõda Joel Lehtoneni Putkinotko-romaanide põhjal. 1956 sai ta kirjastuses Tammi toimetajakoha; muu hulgas toimetas ka Yrjö Leino memuaarteose „Kommunist siseministrina“.

1959. aastal kolis koos abikaasa Irenega Pariisi ja tegutses seal aastani 1965 UNESCO ametnikuna. Pariisis tutvus prantsuse keele ja kultuuriga ning sai sõbraks sealsete poliitikutega, kellega hoidis sidemeid kuni elu lõpuni. Tagasi Soome jõudnuna oli ta UNESCO kohalik peasekretär ja seejärel haridusministeeriumi rahvusvaheliste suhete osakonna asejuhataja.

Uue suuna sai Sorsa elu 1969. aastal Soome Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kongressil, kui ta valiti erakonna peasekretäriks. See oli üllatuseks talle endalegi, ehkki selles erakonnas oli ta olnud noorpõlveaastaist peale. Tema valimise taga oli partei esimees Rafael Paasio, kes otsis keeli oskavat ja erakonnasisestes konfliktides rüvetumata värsket tegelast.

Uues ametis sai Sorsa nii palju toetust, et 1970. aastal võitis parlamendivalimistel (üks toetajaid Mauno Koivisto) hiiglasliku häältesaagi – üle 17 tuhande hääle. Sorsa valiti seejärel Eduskunna välissuhete komisjoni esimeheks. Parlamendis oli ta kokku 20 aastat (1970–1990).

Sorsa oli Paasiost veidi vasakpoolsem, ja üks tema parteisekretäri-ameti suursaavutusi oli erakonnas Euroopa Ühenduse vabakaubanduslepingu läbisurumine, toetajana ka president Urho Kekkonen. See toetus tulenes omakorda toetusest Kekkoneni presidendiametis jätkamiseks vastu võetud eriseadusele.

1975. aastal valiti Sorsa partei esimeheks. Selles ametis oli ta 12 aastat. Sorsa nimi oli presidendikandidaatide hulgas alates 1970. aastate lõpust ja õige lähedal riigipeaks saamisele oli ta 1994. aastal. Paraku kaotas ta erakonna sisevalimistel Martti Ahtisaarile, kes oli president aastail 1994–2000.

Sorsa oli peaminister neljas valitsuses (1972–1975; 1977–1979; 1982–1983 ja 1983–87). Kokku tegutses ta peaministrina ligi 10 aastat. Soome muutus sel ajal maamajanduslikuks heaoluühiskonnaks, edendati avalikke teenuseid ja sotsiaalhooldust. Sorsa ajal arendati välja põhikoolisüsteem, lastehoid, rahvatervise tänini toimivad lahendused.

Sageli sattus Sorsa avalikkuses ka terava kriitika alla, eriti seoses riigile kuuluva firma Valco toetamise ja pankrotiga. Soome Maapartei (praeguste Põlissoomlaste eelkäija) toonane juht Veikko Vennamo andis Sorsale koguni pilganimeks Valco-Sorsa.

1984. aastal pidas Sorsa parteikongressil oma kuulsa infokraatia-kõne, milles süüdistas Soome meediat sekkumises vähetähtsatesse asjadesse ja ajuvabaduses. Tema meelest tegeldi mitte ühiskonnale oluliste asjadega, vaid tühiste probleemidega. (Kas pole sarnane Edgar Savisaare tänase kriitikaga mõttetu peavoolumeedia aadressil!?)

Kalevi Sorsa poliitilise karjääri tipuks sai 1989–1990 kahel korral Soome parlamendi juhiks olemine. 1987. aastal nimetati ta Soome Panga nõukogusse, kust lahkus 1996. aastal pensionile jäädes.

Kalevi Sorsa rolli Soome poliitika kujundajana ei saa alahinnata. On arvatud, et Urho Kekkonen poleks suutnud teostada oma tasakaalukat ja riigile väga palju kasu toonud välispoliitikat ilma sotsiaaldemokraatide ja Sorsa toetuseta. Kekkoneni ja Sorsa usalduslikud suhted leidsid erksa väljenduse Euroopa koostööprotsessis ning Saksa riikide tunnustamises.

Soome jaoks on pärast maailmasõda olnud tähtsaimaks suhete korraldamine suure idanaabriga. Sorsa oli koos Kekkoneni ja hiljem Koivistoga selle protsessi võtmeisik. Selle eest on teda aga süüdistatud KGB usaldusisikuks ja „kotiryssä’ks“ („koduvenelaseks“). Niisuguseid süüdistusi esitasid peamiselt paremerakonnad, kes ei suutnud Nõukogude Liiduga sõlmida sama usalduslikke ja Soomele kasulikke suhteid kui Sorsa. Samal ajal Sorsa tüüris Soomet järjekindlalt ka Euroopa Liitu.

Viimastel eluaastatel oli Sorsa hinnatud lektor, esinedes paljudel rahvusvahelistel foorumitel. Teda kutsuti veel pensionipõlveski esinema Indiasse, Austriasse, Jaapanisse. Viimaseks ametlikuks missiooniks oli tal avalikkuse eest peidus tegutsemine välisministeeriumi mandaadiga Küprose probleemi lahendamiseks.

Sorsat huvitasid kirjandus ja kirjutamine juba noorusest peale. Lisaks päevaraamatule kirjutas ta luuletusi ja osales isegi luulevõistlustel. Tammi kirjastuses töötades tegeles ta soome kirjanduse uurimisega, mille juurde tuli tagasi aktiivsest poliitikast taandudes. Temalt on ilmunud kümmekond analüütilist teost Soome poliitikast. Kahjuks pole neist mitte ühtegi eesti keelde tõlgitud. Eesti sotsid võiksid oma suurt eeskuju austada näiteks selle teose avaldamisega: Kansankoti ja punamulta. Politiikan kuvioita 1972–1976. Otava2003, Helsinki. ISBN 951-1-13266-0

Kalevi Sorsa tagasihoidlikkust ja ausa rahvapoliitiku mainet kinnitab see, et ta loobus talle pakutud riiginõuniku aunimetusest, sest see ei olevat sobilik töörahva eestkõnelejale. Kas pole selles palju sarnasust Edgar Savisaare (ala)hindamisega Eesti Vabariigis, kus talle pole kunagi pakutud mingit võrdväärset tunnustust!?

MART UMMELAS

Pildiallkiri: Kalevi Sorsa 1983. aasta jaanuaris maailma majandusfoorumil.

Jaga |