Eesti liigub põhjatu augu suunas

Valitsuskoalitsiooni juhtpoliitik Kristiina Ojuland deklareeris hiljuti Slovakkias olles: „Maailm on aegade jooksul üle elanud mitmeid majanduskriise ning ajalugu on vääramatult näidanud, et liberaalne majandusmudel, kus otsustab vaba turg, mitte riik, on ainuõige.” Ojuland tegi sellise avalduse ajal, mil reaganoomika ja thatcherismi kodumaal USA-s ja Suurbritannias natsionaliseeritakse tähtsamaid panku ja kindlustuskompaniisid.

Tänane Eesti valitsus meenutab ”nurgatohtrit”, kes pole võimeline haigusele õiget diagnoosi panema, ravides tiisikust nohu pähe. Ainuüksi valitsuse ebakompetentsusele viidates võib väita, et Eestis on tegemist mitte kriisi-, vaid hoopis katastroofiprotsessiga.

Katastroofini  vaid pisike samm

Kriis erineb katastroofiprotsessist tasakaalupunkti olemasolu poolest. Näiteks Soome elab praegu üle majanduskriisi, kus tootmine väheneb ja töötute arv suureneb teatud tasakaalupunktini. Viimasest aga saab alguse uus majanduslik kasv. Kuna  Soome on rahvuslikul ideoloogial põhineva solidaarse ühiskonna, stabiilse rahandussüsteemi, hea majandusstruktuuri, kvalifitseeritud tööjõu, julgeolekuriske maandava targa välis- ja julgeolekupoliitika, hea tervishoiu-, teadus- ja hariduspoliitika, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise eliidi poolest tugev riik, siis on  põhjanaabritel kõik eeldused väljuda majanduskriisist veelgi konkurentsivõimelisema majandusega.

Katastroofiprotsessis seevastu tasakaalupunkt puudub – see võib kergelt viia süsteemi (riigi) lagunemisele. Näiteks Eesti Wabariigi hävimisel 1940 aastal oli tegemist tüüpilise katastroofiprotsessiga, mis algas juba kolmekümnendatel aastatel. Katastroofiprotsessist pole  võimalik edukalt väljuda, kui eliit rakendab vaid kriisivastaseid meetmeid. Viimased osutuvad sellises situatsioonis ebaadekvaatseks.

Kõik Soome kasuks rääkivad tugevused on tänase Eesti puhul kahjuks nõrkused. Meie praegune valitsus ei ole suuteline selgelt reageerima isegi sellele, mida võib oodata juba aasta lõpuks. Töötute hulk paisub üle saja tuhande, kusjuures tänavale paisatakse kasutuna ka  „kontoriplanktoni“ tuhanded noored. Need ei ole inimesed, kes on Eesti vabaduse nimel valmis kartulikoori sööma. Nemad ei rahuldu mingi lauristinliku omletist munade tegemise muinasjutuga. Need on noorte laarlaste konkurentsiühiskonna põlvkonnad, kelle ratsa rikkaks saamise ootused on üles puhutud Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmise demagoogiaga. Ent see on vaid allakäiguspiraali protsessi algus. Mingit põhja katastroofiprotsessi puhul olemas ei olegi.

Leo Kunnas loob illusioone

Eesti olukorra  hindamiseks soovitan läbi lugeda erukolonelleitnant Leo Kunnase raamatu „Takerdunud rünnak” (2008). Tegemist on ilmselt parima Eesti riigikaitset ja  laiemaid  võtmeprobleeme käsitleva teosega. Kunnas on vast sobivaim kandidaat meie parteimaastikul puuduva ehedalt rahvusliku parempoolse erakonna liidriks.

Kunnas tõestab oma raamatus, et Eesti riik ei ole täna end valmis sõjaliselt kaitsma, sest pole loodud esmast iseseisvat kaitsevõimet. Poliitikud vaid blufivad, et Eesti on kaitstud.

Hämmeldust tekitab samas Kunnase teoses püstitatud teine tees: Eesti  välispoliitiline eesmärk on luua erisuhted USA-ga. Selle ülitähtsa strateegilise teesi analüüsimiseks ei kuluta Kunnas isegi mitte ainustki rida.

USA-l on täna erisuhted kahe riigiga – Iisraeli ja Suurbritanniaga.

Kunnase seatud eesmärgi saavutamiseks on Eestil vaja ilmselt saavutada vaid kaht asja.

Esmalt tuleb muretseda endale Iisraeli ja Suurbritannia eeskujul tuumarelv ning formeerida regiooni tugevaimad sõjajõud. Sillamäel on ju uraani.  Ja kui arvestada Eesti kaitseministeeriumi ametnike arvu, mis on ligi kaks korda suurem kui Soomes, kelle mobilisatsioonikontingent on üle 600 000 väljaõppinud mehe, tuleb meil relvile ajada kõik see mees ja naine, alatest sülelastest vanakesteni. Kui nüüd Venemaa kahandab plaani järgi oma relvajõude 1,1 miljoni meheni, siis...

Teiseks on vaja eestlastel saavutada juutidega sarnane positsioon. Neid on USA saja kõige rikkama isiku hulgas, USA meediakompanii Forbesi nimekirjas üle poole. Või siis peaksime Suurbritannia asemel sõlmima USA-ga uued Bretton-Woodsi kokkulepped, et maailma reservvaluutadeks saaksid USA dollar ja Eesti kroon? Enne peab Tallinn muidugi Londoni kõrvale tõrjuma maailma finantskeskuse rollist.

Leheküljel 15 kirjutab Kunnas tabavalt, et riigi julgeolekut puudutavates küsimustes on protsesside isevooluteed laskmine liiga riskantne. Viimase juhtumi alla kuulub selgelt aga ka endise välisministri Kristiina Ojulandi otsus 2003. aastal geopoliitiliselt orienteeruda USA-le, mitte aga Lääne-Euroopale. Seni pole selle otsuse õigsuse kohta ei välis- ega kaitseministeerium suutnud esitada mitte mingit arukat argumentatsiooni. Eksimine välispoliitilises orientatsioonis annab aga pidevalt matse Eesti nõrgukesele majandusele. Näiteks ei ole Lääne-Euroopa nõus 190 miljardi euro suuruse abipaketi osutamisega Euroliitu kuuluvatele USA orientatsiooniga liikmesriikidele Ida-Euroopast.

Peaminister Ansipi loosung  Eesti kiirest üleminekust eurole on sisutühi, sest peale lubamatut suurt eelarvedefitsiiti pole mingit võimalust täita ka intressimäärade kriteeriumi. Intressimäärad sõltuvad otseselt majanduslikest riskidest, viimased jälle julgeolekuriskidest. Pärast Gruusia sõda on esmase kaitsevõimeta ja samas nii Venemaa kui ka Saksamaa huvide vastase poliitikaga Eestil julgeolekuriskid  Soomega võrreldes mäekõrgused. See tähendab välisinvesteeringute lõppu Eestisse, mis viib laarlaste loodud majandussüsteemi kollapsini.

ROMAN UBAKIVI, vaatleja

[fotoallkiri]  SÕJAMEHEST KIRJANIKUKS: Leo Kunnase arvates on riigi julgeolekut puudutavates küsimustes protsesside isevooluteed minna laskmine liiga riskantne.

Jaga |