Eesti vajab eakate ja haigete ombudsmani

Ahastuses, salamisi saagivas hirmus, parema puudusel, väsinud lootuses kutsutakse appi keda tahes, nõustutakse millega tahes, et veidigi saada oma ellu turvalisust ja abi, inimlikku hoolivust. Põlguse, tõrjumise ja vägivaldsuse asemel, mille osaliseks vanainimesed või põdurad pahatihti saavad, sest neist pole ju vastast. Olles äkitselt priileivasööjaks peetud ja tüütuks probleemiks muutunud.

Kui arvate, et pensionäride klubid jms kooskäimiskohad turvalisuse tagavad, siis eksite. Mida vanemaks inimene jääb, seda üksildasemaks ta muutub, langedes lõpuks ka sellest seltskonnast välja. Nooremad ja tegusamad lihtsalt ei huvitu temast enam ning hoiduvad samuti tugevama poole, et pääseda mõtlemisest omaenda tulevikule ja oma elu lihtsustada. On küll juristid omaabikeskuste juures, kuid väga vana või haige inimene ei leia endas enam jõudu võitlemiseks. Pealegi arvatakse, et kui juba nii nõrk oled, peadki leppima, mis sinuga tehakse -- mida on sul veel tahta? Ma ei tea, kuidas on selline kiskjalik arusaam meie „kultuuri” jõudnud. Või siis on see seal kogu aeg olnud?

Liishaavelid levivad kui nakkushaigus, tegutsedes sageli lausa seaduslikult, olles leidlikud, perversselt võimukad, eetiliselt väärastunud ja ahned. Mõnikord koguni sotsosakondade abiga, saades tuntud hooldajatena omale kliente, hiljem neid igatipidi survestades.

Ja ärge, palun, tulge mulle ütlema, et vanadekodud või hooldushaiglad (surilad) on mõnusad ja hoolivad paigad. Pigem on nad (otsesel või kaudsel) kasumlikkusel töötavad ettevõtted-ärapeitmiskohad (silme alt ära!). Prügi peidetakse konteinerisse, kodutud loomad varjupaika, vanurid … Mitte kunagi ega mitte kusagil ei taheta neisse surilaisse minna. Aga sundida saab, jättes elutingimused parandamata, olulised teenused osutamata, määratuna abita ja vaesusesse, oma tumedasse tulevikuta kaitsetusse. Pöörates ühiskondlikke arvamusnorme hoolimise ja lugupidamise, sobivate lahendusvariantide leiutamise asemel põlguseks ja vastikuseks. Või seades tavaks, et vanainimene (eriti kui ta tüli tekitab -- st. sunnib olemasolevat instantsi oma kohustusi täitma) või kui haige on rumal ja tujukas või kui on dementne, seega peabki ta olema „eestkostetav” nagu lapski, kel seetõttu polegi õigust oma soovidele (Lapsel siiski veel on... Nüüd juba on.)

Kui tark peab eakas olema, kui suur on talle lubatud dementsusmäär, kui noorte ja keskealiste hulgaski on massiliselt psüühikahäireid, perverssusi, debiilsust kergemal ja keskmisel kujul või emotsionaalset idiotismi?

Eestis on vägivaldne suhtumine teise olendi ellu ja soovidesse, püüdlustesse, emotsioonidesse saanud lausa „kultuuri” osaks -- olgu siis perekonnasiseselt või -väliselt, olgu tegu nõrgemate inimestega või alati inimkeskses ühiskonnas „süüdi olevate” loomadega.

Kui on olemas INIMÕIGUSED, peavad olemas olema ka VÕIMALUSED nende ÕIGUSTE NORMAALSEKS TEOSTUMISEKS. Peale juriidilise külje (toimivate rakendusseaduste) on vajalik ka kontrollimehhanismid ja hingelis-eetiline tasand, mis meil, kahjuks, on kohutavalt alla käinud. Needki raasud, mis olid, kaovad stressi ja vastutustundetusse, masinliku, kasumliku, kõleda liberalismi kurku.

MARGA TIITUS

Jaga |