Inimõiguste kaitsel Aasias

MART VIISITAMM,      28. juuli 2004


Juuni keskel toimus Kuala Lumpuris seminar "Noorte rollist inimõiguste kaitsel". Tegemist oli esimese IFLRY üritusega Aasias. IFLRY on rahvusvaheline liberaalsete noorte föderatsioon, mis koondab endas liikmeid ja liikmesorganisatsioone kõikidelt kontinentidelt.
Lisaks seminarile Kuala Lumpuris võtsin osa IFLRY täitevkomitee istungist Singapuris. Märkimist väärib tõsiasi, et olin ainus Baltimaade esindaja.

Seminar oli korraldusliku poole pealt vaadatuna interaktiivne, rohkete mängude ja diskussioonidega, küll aga ei vastanud seminar sisult teemale "Noorte rollist inimõiguste kaitsel". Noorte osast ja võimalustest selles küsimuses midagi otsustada polnud üldse juttu.
Kuna seminari toimumispaik oli Aasias, olid osalejadki põhiliselt sealsetest riikidest kokku tulnud. Euroopat esindasid Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Holland, Horvaatia ja Andorra noored, ning muidugi Eesti.
Inimõiguste küsimusi nähakse Aasias ja Euroopas erinevalt: Aasia seisukohast lähtudes Euroopas probleeme polegi, asiaatidel aga valupunkte jätkub. Myanmaris (endine Birma) istub trellide taga opositsiooni liider, Sri Lanka näeb vaeva inimõiguste kehtestamisega, lisaks näidati seminarist osavõtjatele kohutavat slaidiprogrammi Kambodzhas vohavast seksturismist, laste kasutamisest selleks otstarbeks ja seksorjandusest.

Kuala Lumpur – väljakutse jääda ellu
Turistina Kuala Lumpuri ei soovita ma küll kellelgi minna. Jalakäijatel on võimatu seal ringi liikuda, sest puuduvad ülekäigurajad tänavatel. Ja kui see kusagil olemas ongi, siis hakkab roheline tuli valgusfoorides kohe põlema hakates vilkuma, seetõttu peab lausa jooksma, et üle tee jõuda. Kui mingi vaatamisväärsuse juurde jõudmine, näiteks kas või maailma kõrgeima hoone Petronas toweri ehk kaksiktornini, peaks kaardi järgi aega võtma ligikaudu kümme minutit, siis reaalselt kulub selleks vähemalt tund-poolteist, sest kusagil ei õnnestu kohe esimesel katsel üle pääseda.
Tegelikult on tänavat ületada peaaegu võimatu, sest autod liiguvad katkematu vooluna ja iga punase tule ette on kogunenud vähemalt 20–30 mootorratturit, kes saavad oma sõiduvahendiga põristada igal pool – murul, kõnniteedel, rannas. Kohalikel noormeestel on kombeks oma tütarlapsi mootorrattal töölt koju sõidutada. See on omaette vaatepilt: õblukesed tüdrukud kontorikostüümides, jalad kombekalt ühel küljel koos, ratta tagumisel istmel balansseerimas.
Kuala Lumpuris ellu jääda on täielik väljakutse. Lisaks muudele raskustele lasub tänavatel paks sudu, mis koosneb mitmesuguste liiklusvahendite heitgaasidest ja mida rohkem kui 30kraadine kuumus veelgi paisutab – hingata ei olegi midagi.

Singapur – euroopalik ja ingliskeelne
Pean märkima, et kõnealuse reisi eel pisut isegi pabistasin, et kuidas sealkandis suhelda, kas kohalikud inglise keelt üldse räägivad ning kas kõiksugu viidad tänavatel on eurooplasele mõistetavad. Kohapeal tõdesin meeldiva üllatusega, et Singapuris aetaksegi asju inglise keeles. Tänavasildid olid samuti loetavad, isegi seadused pidavat neil inglise keeles üles tähendatud olema. Mis tähendab, et Briti impeeriumi mõjutused on ikka vägagi tuntavad. Liikluski kulgeb sarnaselt Inglismaale vasakpoolsena.
Muljed Singapurist võiks kokku võtta sõnadesse: rohelus, kord ja kõrghooned. Selles linnas ei ole liiklemisega mingit probleemi, sest see on väga täpselt reguleeritud. Igal pool on väljas ingliskeelsed sildid: "Jalakäijad, kasutage ülekäiguradasid, vastasel korral saate trahvi." Kehtiv trahvimäärustik lubab trahvida iga pisimagi üleastumise eest: näiteks sülitamise eest võib saada kuni 7000 krooni trahvi.
Demokraatlikus Singapuris on keelatud meeleavaldused, mis oli meile kui noortele liberaalidele ja inimõiguste seminarist osavõtjatele täiesti vastuvõetamatu. Seetõttu otsustasime korraldada Myanmari opositsiooniliidri sünnipäeval Myanmari saatkonna ees Singapuris väikese meeleavalduse. Hoolimata sellest et see üritus ei olnud ametlikult välja kuulutatud, võtsid Singapuri võimud ühendust seminari korraldajatega, lisaks kõikide välisriikide esindajate saatkondadega Singapuris, et keelata sarnane väljaastumine. Samas anti teada, et meeleavaldusel osalemise eest tohib seaduste järgi arreteerida kuni kuueks kuuks. Ainult Eesti ja Horvaatia jäid sellest ettekirjutusest puutumata, sest nende riikide saatkonnad ei tööta kohapeal. Kuna korraldajad ei tahtnud külaliste elu ohtu seada, siis jäeti muidugi üritus ära.
Lõpetuseks peaks veel üles tähendama, et euroopalikest tavadest erinevalt ei ütle asiaadid kunagi kellegi kohta halvasti, ei kritiseeri teisi, vaid eelistavad pigem vaikida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)