Eesti - kaotatud kodude maa

Omandireform jättis koduta ca 40 000 peret, see tähendab - üle 100 000 inimese. See on kaks Tallinna linnaosa. Või rohkem kui Narva linn. Rohkem kui Tartu linna täis inimesi.

Nüüd jaanuaris 2013 saame Eesti Päevalehe vahendusel teada, et möödunud aastal kaotas Eestis oma kodu pankadele veel ligi 4000 inimest... Kui me nad kõik kokku liidame, kes kodud on kaotanud, siis mitu Eesti piirkonda on tühjaks jäänud inimestest parempoliitikute juhtimisel?

Need on hirmutavad arvud. Kui nii edasi läheb, pole kaugel aeg, mil meid võib siinmail ühe käe sõrmedel üles lugeda. Presidendi kaunis üleskutse talentidel koju tagasi pöörduda saab päev-päevalt õõnsama kõla, kuna KODUSID, kuhu pöörduda, jääb Eestis ju üha vähemaks. Nagu inimesigi, Eesti kodanikke, kes võimaluse korral siirduvad tööle välismaale, sest sageli on see tõepoolest ainus võimalus maksta oma kodukulusid siin, Eestis. Õpivad, elavad ja töötavad seal, kuni lõpuks ei tulegi enam tagasi - rajavadki kodu võõrsile. Miks? Sest seal "ei pea tundma muret homse päeva pärast", nagu sedastas üks Soomes elav ja töötav perekond.

Eestis on praegu paraku nii, et tavalisel eesti perel eluga hakkamasaamisel ainult mured ongi. Minu vastuvõtul Mustamäel käib iga nädal inimesi, kel on hirm oma kodust ilma jääda. Kuidas eluga välja tulla, kui palk ei tõuse, aga hinnatõus koputab nõudlikult uksele? Kellelt nõu ja abi küsida? Mida pakub riik kodanikule peale pidukõnede ja kõlavate sõnade?

Äärmiselt kummaline on minu arvates see, et meie väikeses riigis on vahemaa rahva ja valitsejate vahel nii suur. Kui kuulasin ja vaatasin riigikogulaste tegemisi ja ütlemisi käesoleva aasta riigieelarve aruteludel, jäi mulje, et see Eesti, mida Toompealt juhitakse, ei asugi meie planeedil. See oli õõvastav, missuguse aplausiga võeti vastu Eesti riigi 2013. aasta riigieelarve, mis pigistab rahval, piltlikult öeldes, hapniku kinni!

Mis saab nõndaviisi meie maast, Eesti Vabariigist, mis tähistab veebruaris oma 95. sünnipäeva?

Kodude kaotusest ja inimeste saatuste traagiliseks pöördumisest on kirjutatud palju artikleid, mis pole aga mõjutanud teatud poliitiliste jõudude destruktiivset käitumist.

Riik on jätnud ka kohalikud omavalitsused selles küsimuses omapead, olles loobunud eluaseme problemaatikat isegi arutamast. Kui aga kohalikes omavalitsustes ehitatakse munitsipaal- või sotsiaalmaju, siis on võimuerakonnad sellele vastu, ning omavalitsusi süüdistatakse raharaiskamises või äritegemises. Meie valitsusel näikse olevat ükskõik, mis rahvast saab - inimesed oleks kui lihtsalt materjal, kellest võib üle sõita, kui mõne huvigrupi majanduslikud huvid mängus.

Kodu ei ole üksnes seinad ümber ja katus pea kohal - kodu ei ole lihtsalt peavari. Vanasõna väidab, et ainult hulgusel on kodu kõikjal, ja luuletaja Hando Runnel toonitab kodust kõneldes:

"Siin on mu saatus ja sugu, mu aja- ja elulugu."

Minul on tunne, et meie tänane parempoolne valitsus ei teagi, mis tähendab kodu.

(Vt ka "Mõisad on asendunud pankadega" lk 3)

KESKMÕTE: Meie valitsusel näikse olevat ükskõik, mis rahvast saab - inimesed oleks kui lihtsalt materjal, kellest võib üle sõita.

HELLE KALDA, Mustamäe linnaosa vanem, Eesti Üürnike Liidu esimees

Jaga |