Maadevahetusel avatud Pandora laegas Reformierakonna moodi

Tutvudes 2001. aastal kaitstavate loodusobjektide seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogus menetlemise stenogrammiga, saab mõndagi selgemaks. Üllatuslikult ei olnud eelnõu algatajaks Vabariigi Valitsus, vaid hoopis Riigikogu keskkonnakomisjon – asjaolu, mis pole väga tavapärane.

Valitsus oma 2000. aasta 24. oktoobri otsuses seaduseelnõu ei toetanud. Kuigi valitsus tervikuna  seaduseelnõud ei toetanud, oli Keskkonnaministeerium teisel lugemisel juba  eelnõu poolt. Meenutan, et keskkonnaminister oli tol ajal reformierakondlane Heiki Kranich.

Samasse erakonda kuuluva Neinar Seli ettepaneku poolt muuta maadevahetuse korda hääletas tookord 61 Riigikogu liiget. Vastu oli kaks riigikogulast – Ignar Fjuk ja Valentina Võssotskaja. 32 Riigikogu saadikut, kes olid hääletuse ajal kohal, ei võtnud hääletusest osa.

Kas saadikud, kes ei osalenud hääletusel või olid vastu, tajusid juba tookord ohtu, et seadust saab kasutada kindla kildkonna huvides?

Enne hääletust  küsis Fjuk ettekandjalt Selilt: “Oma ettekandes sa nimetasid, et riik on eriliselt huvitatud ökoloogiliselt väärtusliku maa enda omandisse saamisest. Ma ei tea, kes see riik on või miks tal selline huvi on. Ju võiks riigil olla huvi ka näiteks muinsuskaitseliste objektide enda omandisse saamise vastu jne. Ma arvan, et nii see ei pruugi olla. Miks üldse on keskkonnakomisjonil lähtepunkt, et riigil peaks huvi olema ökoloogiliselt väärtusliku maa enda valdusesse saada?“

Tänaseks on selge, et Fjukil oli õigus: riigil puudus huvi loodusobjekte hallata. Seadust oli vaja “oma poiste” äri edendamiseks.

Kohe kui seadus jõustus, läksid vahetused käima. Tänaseks on päevavalgele tulnud, et üks esimesi ja suuremaid tehingute tegijaid oli Seli venna sõber Margus Kübar.

Kummaline on, et maadevahetused olnuksid justkui legaalsed ajal, mil Keskkonnaministeeriumi juhtis reformierakondlasest minister. Aastate jooksul tehti kümneid, kui mitte sadu nn seaduslikke maadevahetusi. Meediast on läbi käinud paljude ettevõtjate ja poliitikute nimed, keda seostatakse erinevate maadevahetusskeemidega. Mõne meediast läbi käinud isiku puhul kontrollitakse kriminaalmenetluse kaudu maadevahetuse võimalikku ebaseaduslikkust, teiste puhul mitte. Teatud maadevahetuste osalisi uuriti suisa nii põhjalikult, et nad tuli ühiskonnast isoleerida.

Kas õiguskaitseorganite tegevust saab nimetada ebavõrdseks kohtlemiseks? Miks selline valikulisus?

Kriminaalmenetlusele ei järgne alati süüdimõistev kohtuotsus. Õigeksmõistev otsus puhastab määritud maine ja nime. Need isikud, kes on teinud küsitavaid maadevahetusi ja kelle tegevuse õiguspärasust ei ole kontrollitud, jäävad avalikkuse silmis aga ikka “kahtlaseks”.

Ärimees Rein Kilk on kümnetes meediaväljannetes väitnud, et tema viis läbi vaid eksperimenti. Kuni pole ametlikku kinnitust prokuratuurilt Kilgi poolt kuriteo matkimisest (mis oleks kooskõlastatud kaitsepolitseiga), on raske tema sõnu uskuda. Kuidas tema oma maine taastab?

22. jaanuaril 2009 küsib Maalehe ajakirjanik Riigikogu õiguskomisjoni esimehelt Ken-Marti Vaherilt: “Maadevahetuse algatas paraku mitte Villu Reiljan, vaid hoopis tänase peaministripartei lugupeetud tegelased?”

Vaher vastab: “Maadevahetustehingud lähevad aastatesse 2001–2002. Toona ei olnud riigil sellist võimekust, et nimetatud skeemi võtta tõsiselt luubi alla. Tagantjärgi on selliste organiseeritud skeemide tõestamine äärmiselt raske, kui mitte võimatu. Raskeid korruptsioonijuhtumeid on võimalik avastada ja tõestada siiski reaalajas.”

Eesti Vabariigi põhiseaduse 12. paragrahv ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Tegelikkuses on aga seis selline, et Reformierakonnaga seotud isikud on teistest võrdsemad. Ei ole vaja isegi JOKK-i!

On hirmutav ja piinlik. Ja järjest piinlikumaks läheb...

KESKMÕTE:

On hirmutav ja piinlik. Ja järjest piinlikumaks läheb.

KALLE LAANET, Riigikogu liige

Jaga |