Nädala juubilar ALLAN VAINOLA 50

Laiemale publikule on Allan Vainola tuntud Metro Luminali laulu „Isa tuli koju“ esitajana. Ta on Vennaskonna selliste laulude nagu „Insener Garini hüperboloid”, „Pilleriin”, "Riia, mu arm", "Subatlantiline kohtumine", "Eleegia“ jt autor.

 „Muusikaline juht ehk dirigent Vennaskonnas ja Metro Luminalis on Allani roll olla liidri parem käsi, aga Sõpruse Puiestee on tema bänd,“ kirjeldas Niineste Vainola rolli kolmes ansamblis.

 Vainola on ka mitme menuka teatrilavastuse (nt "Ronja", "Huck", "Daamide õnn", "Mort, surma õpilane") muusika autor. Kõigile, kes tahavad täpsemalt tutvuda Vainola kireva ja vaevarikka elulooga, soovitan lugeda muusiku enda kirjutatud tagasivaateraamatut „Inventuur“.

 11. märtsil 1965 sündinud Allan Vainolast juubilarilugu koostades ei saa üle ega ümber laulukirjutajast Mait Vaigust. Vaik ja Vainola on aastakümnete jooksul moodustanud ühe loomingulise kehandi, sarnaselt Dave Cahani ja Martin Gore'iga briti bändist Depeche Mode. Ilma ühe meheta poleks ka teine kuhugi jõudnud.

 Paljudele tänapäeva 30–40-aastaste põlvkonnast on duo Vaik–Vainola ikooni staatuses. See, mis muudab need mehed legendiks, on ajastu, millesse nad oma geniaalsusega sisse sõitsid. 1990-ndate alguses tabas nimelt tavaeestlasi peaminister Mart Laari neoliberaalse „vaid tugevamad jäävad ellu“-poliitika tagajärjel šokiteraapia. Maffiasõjad, korralagedus, kodutus, narkomaania, heitumus, üksindus jne olid nähtused, millega inimesed pidid igapäevaselt rinda pistma. Loota polnud mitte kellelegi peale iseenda, riiki lihtinimese mured ei huvitanud.

Vainola ja Vaik on nn teise Eesti laulikud, kes suurepäraselt panid tolleaegseid emotsioone muusikasse. Niinestet tsiteerides: nii mõnigi inimene jättis tol karmil ajal Metro Luminali muusika tõttu ilmselt enesetapu sooritamata. Mait Vaigu tekstid olid mõeldud neile, kes lükati kõrvale Mart Laari valitsuse ebainimliku poliitika tagajärjel. Kel võib-olla oli 20 krooni arvel ja siht silme eest kadunud.

 Lisaks valitsusele jäi ka tolleaegne peavoolumeedia ükskõikseks tavainimese murede suhtes. Probleeme, millest Vaik oma lauludes kirjutas, peaaegu et eirati. (Nii toimub osaliselt tänapäevalgi.) Selle asemel vaimustuti „rikastest ja ilusatest“, ruulis „Kroonika“-tüüpi ajakirjandus.

Kirjeldan alljärgnevalt mõnd eredamalt meelde jäänud laulukatket Vaigu– Vainola loomingust.

 Üheks mõjusamaks lauluks pean Metro Luminali „Ainult rottidele“ (1994). Sellest käib korduvalt mantrana läbi vaid üks lause: “Kord tuleb tuul ja avab need väravad, kord tuleb vihm ja peseb verest need tänavad.“ Kuulaja saab aru, et laululoojad peavad silmas seda, et 1990-ndate alguse ülekohus (näiteks sundüürnike tänavaletõstmine jm) saab kunagi karistatud. Kui valitsejad on ülekohtused, peab lootma suurematele jõududele…

„see on see maailm talle me kuulume
ta omadeks saame ta lapsed me oleme
nimetuks prahiks ta kirjutuslaual
kirjaklambriteks kustukummideks
murtud knopkana sahtlipõhjades
alati hirmul paberikorvi ees,“ lasi Allan Vainola kõlada siinkirjutaja lemmikalbumi „Mustale merele“ (2003) laulus „Kaotaja“. Tabavalt kirjeldavad need lauluread allasurutud ja vaesekstehtud eestlast. Ja isegi see, kes korra võib saada edukaks, alati kardab ühiskondliku sidususe puudumise tõttu end prügikorvist leida!

 Näiteks laulus „Krambid“ tõi Sõpruse Puiestee 2003. aastal välja üha kasvava narkomaaniaprobleemi, millest parempoolsed vaikisid.

„Vaksali peldikus surnuks end süstides -
elu võib olla ka seegi.
Oli see ainus mõte, mu sõber?
Su surmast sai sõnumi keegi.“

Vainolale ja Vaigule on ette heidetud, et nad olevat liiga depressiivsed ja melanhoolsed. Tegelikult on vastupidi: nad näitavad, et väljapääsmatuski olukorras on lahendus olemas. Usk ja Lootus aitavad. Näiteks sündis laul „Su õrnas käes“ sedaviisi, et üks Metro Luminali muusikutest (kahjuks nime ei mäleta) kuulis keset südatalve trammiga koju sõites, kuidas kõrvalpingil istuv tüdrukuke rääkis emale, et nägi juba sinililli tärkamas. Võtkem sellest lapsest eeskuju!

„AusÕna nägin sinillili tärkamas,

AusÕna nägin loodust ärkamas,“ kuulutab Metro Luminali üks tuntumaid refrääne laulust „Su õrnas käes“.

Vaik–Vainola naeravad oma loomingus korduvalt välja seda, kuidas eestlastest üleöö said kuulekad tarbimisühiskonna liikmed.

 „Las saada supermarketitest pealegi siis kirik
kus kogudus on kogunemas taas
et teha oma päeva ainus vaba valik
sealt valikute hulgast mis riiulitel maas
las saada kassaaparaatidest me altar
ja usutunnistuseks pangakaart
ja järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab.“

Need surematud read on pärit albumi „Mustale merele“ laulust „Kauge tähe valgus“.

Kõik, kes te olete tüdinud odavast pinnapealsest meelelahutusest, tutvuge Mait Vaigu ja Allan Vainola loominguga. Selles on rohkem elu kui ükskõik millises näo- või staarisaates!

INDREK VEISERIK

Jaga |