Haigekassa saab küll uue juhi, kuid probleemid lahendamata

HELMUT KOIDLA,      22. mai 2002


Kui vaadata televisiooni ja lugeda ajalehti, siis ei jää märkamatuks Haigekassa juhtkonna Maris Jesse ja Toomas Palu aktiivset osalemist oma asutuse positsioonide kindlustamiseks. Kuigi nüüd kuulsime ka uudist haigekassa uue juhi valimisest ehk määramisest, ei usu ma, et ka Jesse ära unustatakse. Kuigi juhtkonda uuendatakse, et haigekassa sõidab ikka vanamoodi edasi.
Televisioonis rääkides esitab proua Jesse järjekindlalt kahemõttelisi argumente:
1) et otsustamine haigekassaraha eraldamise üle on Haigekassa pädevuses, kuid otsused raha eraldamiseks tehakse ikkagi kaalutlusel, kes rohkem nõuab või keda Haigekassa eelistab. Samas väitis, et Haigekassa poliitikat ei tee.
2)et Sotsiaalministeeriumi poolt väljaantud käskkirjad on ülimuslikud. Samas tõi aga näite, kus Haigekassa talitas sootuks vastupidiselt.
Järeldus saab sellele olla ainult ühene - Haigekassa teeb iseseisvalt endale kasulikku poliitikat unustades, et tema kasutuses ei ole isiklik, vaid meie kõigi raha.
Mis on soodustanud Haigekassa sellist tegutsemist?
1) haigekassa kui avalik-õigusliku üksuse allumatus kontrollile
2) tervishoiusüsteemi reorganiseerimise puudulik kava
Kui näiteks väikehaiglad ära kaotatakse, siis kuidas ja kust saab abi maainimene, kellel isiklik transport puudub, jäävad ju keskhaiglad patsiendist liiga kaugele. See on tõsine sotsiaalküsimus ja õige on sotsiaalministri Siiri Oviiri ettepanek, reorganiseerimine veel kord üle vaadata ja just inimkeskselt.
Muu hulgas on praegune haiglate reorganiseerimise reform teatavas mõttes rohkem kui huvitav. Riik on oma rahadega haiglad renoveerinud, sisustanud kaasaegsete seadmetega ja äkki on moodustatud sihtasutused ja aktsiaseltsid, mis riigi omad nagu enam pole. Kui sihtasutuse või aktsiaseltsi etteotsa on paigutatud eelneva valitsuse ajal sobilik inimene, siis tundub, et äri tegemine riigi rahaga on võimalik. Olukord oleks sootuks teistsugune, kui sihtasutused ja aktsiaseltsid moodustataks ilma riigi raha investeerimata ja riik investeeriks sellistesse haiglatesse, millised on ja jäävad riigi või kohaliku omavalitsuse omandusse. Mis aga juhtub siis, kui mõni sihtasutus ebaõige tegutsemise tulemusena pankrotistub? Sellisel juhul on ka riigi investeeringud tuulde läinud. Riigi raha - see tähendab aga meie kõigi raha. Samal ajal ei jätku meil aga raha ei vähihaigetele ega -lastetoetustele.
Selge on see, et tervishoiusüsteem vajab reorganiseerimist ja arendamist. Sealhulgas vajab reorganiseerimist ka Haigekassa. Täna kulub tema enda ülalpidamiseks miljoneid kordi enam vahendeid, kui ta suudab leida vähihaigete toetamiseks. Eelkõige peab aga mõtteviisi muutma, et niimoodi edasi minna ei saa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)