Tallinn ehitab ja sünnitab

URVE PAEORG,      28. aprill 2004


Viimasel ajal on ajakirjanduses antud turmtuld Tallinna munitsipaalmajade ehitusprogrammi kohta. Selle asemel et nõuda ka teistelt kohalikelt omavalitsustelt majade ehitamist, tahetakse see õige ja inimestele kasulik ettevõtmine Tallinnas porri tampida.
Tallinnas on viimaste aastatega toimunud uskumatu – iive on muutunud positiivseks. Nähtavasti äratavad linnavalitsuse meetmed vaesuse ja töötuse piiramisel inimestes usaldust, mille esmane väljendus on hoolitsemine järelkasvu eest.

Tallinna elanikkond kasvab kiiremini kui sündivus, sest ka paljud end seni elanikena registrisse kandmata jätnud inimesed on seda teinud. Tallinlased on muutunud optimistlikumaks ning lootusrikkamaks, sest ka kriminogeenne olukord pealinnas näitab paranemist. Võibolla on siin kaasa aidanud munitsipaalpolitsei?
Pealinna sotsiaalpoliitika üks nurgakivi on ehitusprogramm "5000 eluaset Tallinnale", mis ongi ajendiks paljudele ründavatele artiklitele. Miks häirib see teema meie ajakirjandust nii väga? Kellele on kasulik 1115 uut eluaset toonud prog-rammi näitamine äpardunud ettevõtmisena? Äkki press ei olegi nii äraostmatu, nagu pidevalt kuuleme, ja ta esindab vaid nende huve, kelle kukru pihta munitsipaalmajad kõvasti käivad?

Eelkõige riivab Tallinna edu piirkondlike sotsiaalprobleemide lahendamisel valitsuserakondade juhtpoliitikuid, sest enese tegematajätmisi ei saa enam õigustada. Kümneid tuhandeid eestlasi kodutuks teinud omandireformi autorid tunnevad ennast lausa isiklikult solvatuna, et savisaarlik linnavalitsus suudab maandada nende vastutustundetu tegevusega tekkinud pingeid. Linnavalitsuse ehituskava häirib ka kinnisvaramagnaate, kes peavad enesestmõistetavaks, et kinnisvaraäris loetakse kasumlikkust mitte protsentide, vaid kordadega. Munitsipaalkorterite ehitus hoiab kinnisvaraturgu kontrolli all ega lase ka üüril meelevaldselt tõusta.
Parastajatele teeb heameelt, et munitsipaaleluruumides küsitav 20 krooni ruutmeetrilt käib nii mõnigi kord vähekindlustatud elanikele üle jõu. Millegipärast unustatakse tõsiasi, et inimeste kehv elujärg pole mitte linnavalitsuse süü, vaid Riigikogu ja valitsuste tegematajätmiste produkt. Juba pikemat aega takerdub Riigikogus seaduseelnõu, mille järgi tõuseks senine toimetulekutoetuse 500-kroonine piirmäär.

Tegelikult on Tallinna linnavalitsuse munitsipaalelamuehituse programm lootuseks ka oma vara tagasi saanud omanikele, kes praeguse üüritaseme juures oma maju majandada ei suuda. Üürnike ühendused ja omanike liit on nende majade ehitamiseks kõvasti koostööd teinud. Munitsipaalpindadele kolivad sundüürnikud vabastavad ju elamispinnad, mida omanik vastavalt oma ärivaistule ja kogemusele siis ise majandada saab. Tekib küll tahtmatult küsimus, kuipalju on neid isikuid, kes majad tagasi said, kuid kes täna endiselt omanikud on? Ja kuipalju neist majadest on müüdud kinnisvara suurärimeestele? Kuid see on juba täiesti uus teema ning sundüürnike kõrval teine häbiplekk iseseisva eesti valitsuse mundril.

Tallinna linnavalitsus on muidugi süüdi, et püüab sundüürnike, lastekodulaste, õnnetusse sattunute või lihtsalt kehvasti elavate inimeste elu vähegi järje peale aidata, sest nii pole meie üliliberaalses riigis lihtsalt kombeks käituda.
Riigi põhiseadust, kus kirjas õigus inimväärsele elule ja kodu puutumatusele, tuletatakse meelde vaid siis, kui uued va-limised ukse ees. Mis parata, ka tühja taskuga sundüürnikul valimistel hääl. Seni püüavad õnnelikud kritiseerijad loendada auke Tallinna tänavatel ja jutlustada rahast, mis kulub justkui tarbetuks elamuehituseks ning käsi hõõrudes rõõmustada, et mida halvem, seda parem. Meedia saab süüdimatult Tallinna linnavalitsust süüdistada, et teed on auklikud, ega tee märkamagi, et sajad ja sajad üüripered on endale saanud kõige ihaldatuma – oma kodu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (38)