Valitsuskriis selgitas poliitilist pilti

Urmi Reinde,      10. detsember 2003

Edgar Savisaare kõnest Keskerakonna volikogul 6. detsembril Vinni-Pajustis

Kesknädal avaldab lühidalt kokkuvõtte Keskerakonna esimehe käsitlusest äsja lõppenud valitsuskriisi kohta.

Nagu me Keskerakonna juhatuses juba 25. novembril seisukohale jõudsime, ei olnud meil hoolimata kriiskavatest pealkirjadest ajalehtedes usku, et praegune koalitsioon võiks tegelikult laguneda. Pigem nägime Rahvaliidu katset taas pildile tulla, sest poole aastaga oli ta oma valija jaoks jäänud mõlema suure koalitsioonipartneri varju.
Seetõttu jäi Keskerakond kriisi käigus tagasihoidlikuks. See kriis ei olnud meie poolt esile kutsutud ja seetõttu ei olnud meil ka võimalik astuda mingeid samme selle lahendamiseks. Kriis oli sisse programmeeritud koalitsioonileppesse ja selle osapoolte vastandlikesse eesmärkidesse.
Kui vaadata kolme osapoolt eraldi, siis Res Publica põhiline eesmärk oli hoida alles olemasolevat valitsust. Sisemisse diskussiooni omaenda koalitsioonipartneritega Res Publica tegelikult ei laskunud. See on ka arusaadav. Kui peaministri partei ei suuda säilitada koalitsiooni isegi pool aastat, on see peaministri ja tema erakonna ränk lüüasaamine. Seda enam, et peaministril olid kõrvutamiseks näited väga stabiilsete võimukoalitsioonide kohta. Olgu eelmine koalitsioon riigi tasemel Toompeal või olgu praegune Tallinna võimukoalitsioon, mille loomisest saab muide 13. detsembril kaks aastat! Ja kõik see aeg on möödunud ilma eriliste kriisideta.
Res Publical oli tegelikult ükskõik, kas emapalk laheneb nii või teisiti, kas üksikisiku tulumaks läheb madalamaks või ei lähe. Rahvaliidu eesmärk oli pildile saamise kõrval näidata ennast kui teatud sotsiaalsete gruppide eest võitlejat. Reformierakonna eesmärk oli isegi taktikaliste järeleandmiste korral vähemalt formaalselt säilitada valimislubadused. Hakati rääkima sellest, et Reformierakonnal on aega nende lubaduste täitmisega kuni valitsusperioodi lõpuni, mitte ei pea kõike ära tegema aastal 2004.
Iseloomulik on, et kriisi käigus ei olnud ükski osapool valmis midagi muutma. Kõigil kolmel oli võimalik teha uus avang. Kuid keegi ei teinud. Anti võimalus käest ja jäädi vanade liistude juurde.

Varem või hiljem hakkab igale võimulolevale parteile võim meeldima. Halb on aga, et seekord on võim meeldima hakanud juba pool aastat pärast valimisi. See oli ka ainus põhjus, miks omavahel kokku lepiti. Kardeti riski, mis võinuks viia halvemal juhul võimust ilmajäämisele. Midagi ei lahendatud, probleemid lükati edasi.
Kõik viitab sellele, et koalitsioon ei ole jätkusuutlik. Res Publica loobus tugeva koosmeelega valitsuse imagost. Rahvaliit loobus enamikust nõudmistest, millega ta esines kriisi algul. Reform loobus 2% tulumaksu vähendamisest mööndusega, et aasta pärast vaatame.
Muide, Reformierakond kasutas täiesti uut taktikat. Tavaliselt on just nemad keeranud vindi üle ja marssinud uksest välja. Seekord valiti järeleandmise tee, mida mõni analüütik on käsitlenud ka kui nõrkuse tundemärki.
Ma arvan, et osa Reformi valijaid pettus tõepoolest. Nad uskusid, et järgmisest aastast tulumaks väheneb. Nad uskusid sellepärast, et Reformierakond on tavaliselt oma lubadused täitnud. Need inimesed kaotasid, sest võeti nende usk.
Rahvaliit aga ei taotlenudki mitte niivõrd uue koalitsiooni moodustamist kui enesele paremaid positsioone olemasoleva kolmiku sees.
Veelgi enam. Kui uus koalitsioon siiski oleks sündinud, on põhjust arvata, et see oleks tekkinud mõnevõrra teistel alustel kui praegu ette kujutatakse. Näib nii, et Rahvaliidu mõnigi juhtpoliitik uskus, et õnnestub lüüa kiil Res Publica ja Reformi vahele, lüüa Reformierakond koalitsioonist välja, asendades ta Isamaaliidu ja Mõõdukatega.
Sel juhul oleks opositsioonipinki jaganud Keskerakond koos Reformierakonnaga. Mis oleks tähendanud eeldatavasti kõige teovõimsamat opositsiooni viimasel kümnel aastal.
Kui tähele panite, siis Rahvaliit ei rünnanud avalikult Res Publicat. Rünnati Reformierakonda, kellega alles kevadel, kui valitsuskoalitsioon moodustati, oldi koos nagu sukk ja saabas.

Rivistutakse Reformierakonna vastu

Põhimõtteliselt ei kaotanud Keskerakond kriisis peaaegu mitte midagi. Vastuolud koalitsioonipartnerite vahel teravnesid. Tuli hõõgub tuha all edasi. Reformierakond oli sunnitud esimest korda taganema. Rahvaliit sai teiste järeleandmistest maigu suhu.
Praeguse poliitilise olukorra üks omapärasemaid jooni on, et teravnevad on rünnakud Reformierakonna vastu. Seda nii parlamendi kuluaarides, ajakirjanduses kui ka avalikes esinemistes. Lihtne oleks tõdeda, et ükskord ühiskond ometigi väsib ühe erakonna dominandist. Reformi mänguruum on jäänud kõvasti ahtamaks.
Võib vaielda, kas Reformierakond üle-eelmises koalitsioonis reetis Isamaaliidu ja Mõõdukad või mitte? Võib vaielda, kas ta eelmises koalitsioonis reetis Keskerakonna või mitte? Võib ka öelda, et olid osavad poisid - kord ühes, kord teises koalitsioonis, kuid alati ajavad oma rida. Tegelikult pole asi selles, nagu oleks tingimata vaja Reformierakonnale midagi ette heita. Küsimus on teiste parteide taluvusläves.

On näha, et partnerite usaldus Reformierakonna vastu on langenud. Küllap selles on ka üksjagu kadedust. Igatahes tuleb juurde parteisid, kus räägitakse sellest, et tulevikus nemad Reformierakonnaga ühte valitsusse enam minna ei kavatse.

Taagepera: koalitsiooniparteid kui Reformierakonna puudlikoerad

Tähelepanuväärne on endise esirespublikaani Rein Taagepera kirjutis 4. detsembri Maalehes, kus ta Reformierakonna partnereid nimetab puudlikoerteks. Soovitan kõigil seda artiklit lugeda! Kuigi mõned asjad jäid mulle ebaselgeks. Kas Taagepera on aru saanud, et Res Publica poisid on teda lihtsalt ära kasutanud? Kas Taagepera artiklis on rohkem jõuetut pahandamist Reformierakonna üle … või lõpuks ometi Res Publica uue poliitika algust?
Selge on, et Reformierakonnal on kalduvus domineerida ja tema partnerid jäävad sageli töntsiks. Võib-olla Isamaaliit ja Mõõdukad lasksid Reformil domineerida. Võib-olla ka meie lasksime mõnikord. Kuid mina tahaksin siiski öelda, et Keskerakond on Tallinnas juba kaks aastat Reformierakonnaga ühes koalitsioonis ja meie küll ei pea ennast oma partnerite puudliteks. Me vaidleme omavahel ja vahel näitame isegi hambaid. Kuid me püüame teineteisega arvestada ja selles koalitsiooni püsimajäämise saladus seisnebki.

Hea oleks programmiliselt lähedane koalitsioon

Mis puutub Rahvaliitu, siis on seal palju inimesi, kes peavad tähtsaks programmilist lähedust Keskerakonnale ja tahavad teha koostööd. Me oleme neid juba kahel korral - 2002. aasta jaanuaris ja 2003. aasta märtsis - kutsunud valitsusse, siis nad ütlesid ära. Varem või hiljem tuleb meil seda jälle teha ja siis on nad võib-olla nõus. Kahtlemata oleks Keskerakonnale lähedasem mitte siiruviiruline segavalitsus, nagu Eestis näib juba traditsiooniks kujunevat, vaid lähedastele programmilistele põhimõtetele rajatud koalitsioon.
Muidugi me teame, et Rahvaliit oma sotsiaalsete nõudmistega poleks saavutanud mingeid järeleandmisi koalitsioonipartneritelt, kui kolm opositsioonierakonda - Mõõdukad, Isamaaliit ja Keskerakond - poleks teda toetanud. Teda ei oleks kuulatud, kui poleks tunnetatud meie "jäist hingust" Partsi ja Kallase kuklas.
Ma ei imestaks, kui täna korraldataks küsitlus ja selguks, et osa Keskerakonna hääli on vahepeal läinud üle Rahvaliidule. Sest kokkuvõttes oli see oma positsiooni parandamiseks Rahvaliidult väga tugev käik. Ja meie aitasime sellele täiesti teadlikult kaasa, sest pidasime esitatud sotsiaalsete nõudmiste rahuldamist tähtsaks ka oma valijatele.
Kindel on, et koalitsiooni vastuolud jäid äsjases valitsuskriisis püsima. Ja pikemas perspektiivis ei too need vastuolud koalitsiooni osapooltele uusi hääli juurde, vaid viivad vanad hääled ära.

Reformierakond oli sunnitud esimest korda taganema. Rahvaliit sai teiste järeleandmistest maigu suhu. Res Publica kui peaministri partei püüdis vaid valitsust alles hoida. Keskerakond ei kaotanud kriisis peaaegu mitte midagi. Opositsioon tugevnes. Vastuolud koalitsioonipartnerite vahel teravnesid. Tuli hõõgub tuha all edasi.

Refereerinud

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)