Nädala juubilar SEPPO ZETTERBERG 65

Tegemist oli Seppo Zetterbergi 670-leheküljelise ühe-mehe-üldkäsitlusega „Eesti ajalugu". Teos annab põhjaliku ülevaate Eesti ajaloost alates jääajast kuni tänapäevani. Lisagem, et „Viron historia" ilmus põhjanaabrite juures suvel 2007 ning aasta lõpuks oli seal sellest ilmunud juba kaks kordustrükki. Siis aga tehti ümbertöötatud, just eesti lugeja jaoks mõeldud käsitlus.

Üldkäsitlus  on ajalookirjutuse üks raskemaid vorme. Veel enam ühe kirjutaja jaoks, et võrdväärselt hõlmata ja üldistada tuhandeid aastaid - ühiskondlikke olusid ja majandust, rahva elu-olu ja kultuuritegelasi jne.  Eelnevad eestikeelsed ühe-mehe-ülevaated Eesti ajaloost ongi paar astet nõrgemad. Nimetagem näiteks Erik Virbsoo (kirjanik Heino Susi) „Lugusid möödunud aegadest" (ilmus USA-s 1987, mõeldud Välis-Eesti noortele) või veelgi varasemaid populaarseid ülevaateid.

5. detsembril saab ajaloolane Seppo Zetterberg 65-aastaseks. Igati väärikas juubel. 1945. aastal Helsingis ilmavalgust näinud Seppo on öelnud, et nooruses mõtles ta ka aednikuametile. Täiesti võimalik, et kaotsi ongi läinud üks hea aednik. Täiesti kindel on aga see, et nii Soome kui ka Eesti ajaloohuvilised on saanud ajaloolase, kes eeskujuliku pühendumuse, täpsuse ja suure viljakusega on aastakümneid kündnud ajaloopõldu. Lisaks sellele veel väga hea sulejooks huvipakkuvate uurimistulemuste avaldamisel.

Jyväskylä ülikooli üldajaloo professor ja Soome Teaduste Akadeemia liige on uurijana põhjalikult tegelnud Soome autonoomia lõpuperioodiga. Eesti lugejale on sellest kättesaadav „Viis lasku Senatis. Eugen Schaumani elu" (1998). Schauman lasi 1904. aastal maha Soome kindralkuberneri Nikolai Bobrikovi ning seejärel tegi enesetapu. Rahvuskangelaseks tõusnud Schauman on maetud Porvoo kalmistule. 1989. a. kevadel, perestroika-ajal, tegid neli eesti ajaloolast, sh siinkirjutaja, dessandi Soome, kus Helsingi ülikoolis esinesime ettekannetega. Seejärel sõidutas lahke Seppo meid väheke Helsingi ümbruskonnas ringi. Porvoo kalmistul andis ta lühikese, aga äärmiselt põneva ülevaate Schaumani elust, ärgitades meidki kirjutama ajaloost huvitavalt, mitte aga kuivalt.

Seppo Zetterberg on ka Õpetatud Eesti Seltsi auliige. Mõistagi mitte ilmaasjata, sest ta on tulemusrikkalt üle 40 aasta tegelnud  Eesti ajalooga. Nimelt sattus ta 1966. aastal  noore tudengina Helsingis sõjaajaloo arhiivi, kus nägi Soome välispoliitika ja sõjanduse dokumentatsiooni aastatest 1918-1919. Ehk ajast, mil Eestis puhkes Vabadussõda, kuhu soomlasedki toeks tulid.  Kas õppekavas ette nähtud või lausa pooljuhuslikust külastusest tekkis uurimisteema, millega 1977. aastal väideldi doktoriks, teemaks Eesti ja Soome poliitilised suhted 1917-1919.

Nii räägib Seppo väga head eesti keelt, aeg-ajalt soomlasele omaselt muhedalt muiates. Ta tunneb üsna hästi nii Eesti NSV kui ka taastatud Eesti Vabariigi aegseid ajaloolasi. Ta on tihedalt lävinud meie kadunud suurmeeste Lennart Meri ja Jaan Krossiga. Seppo kodused raamaturiiulid Eesti ajaloo raamatutega annavad kindlasti silmad ette paljudele kohalikele ajaloolastele.

2004. aastal ilmus eesti keeles Seppo Zetterbergi „Jüri Vilmsi surm. Eesti asepeaministri hukkamine Helsingis 13. aprillil 1918". Vilmsi saatuse küsimus kummitas Zetterbergi juba alates 1970. aastatest. Eesti arhiivide avanemine 1980. aastate lõpul lubas süveneda siinsetesse materjalidesse ning võrrelda neid Soomes säilinud dokumentatsiooniga. Kuna Seppo töötas 1990. aastatel Tallinnas Soome Instituudi juhatajana, oli tal aega ja võimalusi juba õige sügavale kaevuda. Nii valmiski soomekeelne raamat 1997. aastal, lausa põnevusjutu stiilis, samas aga on tegemist põhjalikul allikalisel baasil valminud uurimusega. Ning kuigi Seppo Zetterberg on kindlasti suurim Jüri Vilmsi viimaste elupäevade tundja, ei takistanud see tal näiteks Eesti Raadios tagasihoidlikult ütlemast, et temagi ei tea Vilmsi saatust.

Ning seejärel ilmus Seppo sulest juba „aatomipomm" - kapitaalne ja akadeemiline „Eesti ajalugu". Sellega tõsteti latt  väga kõrgele. Üsna kahtlane, et lähiaegadel seda õnnestub ületada.

Soovime „vanameistrile" jätkuvalt mõjusat sulejooksu ja head vaistu, et  mõni vähetuntud ajaloolehekülg „täis kirjutada"või „üle kirjutada" see, mida siiani puudulikult uuritud.

KÜLLO ARJAKAS

Jaga |