Eesti vajab inimesekaitset

Üks jõhkraid samme on pensioniea tõstmine Eestis tunduvalt kõrgemaks kui Lääne-Euroopas. Valitsev klikk kavatseb pensioniiga veelgi kergitada, otsekui soovides mitte võimaldada enamikul Eesti inimestest elada pensionärina.

Pensionid kahanevad

Samal ajal jäävad pensionid iga aastaga väiksemaks, eriti madalapalgalistel. Pärast 1999. aastat on miinimumpalga saajatel kulunud vähemalt kolm tegelikku tööaastat ühe arvestusliku tööaasta saamiseks, mistõttu on nad välja teeninud juba praegu ligi 8 aastat vähem pensionistaaži kui varem oleks saanud. Sellise tendentsi jätkumisel saakski miinimumpalga saaja tulevikus ainult minimaalset „rahvapensioni", sest tal ei tulegi kokku üle 15 arvestusliku tööaasta.

Eluiga pikeneb, kannatused suurenevad

Meedia püüab inimeste ajusid loputada, väites, et Eestis inimeste eluiga pikeneb. Igatahes töövõimeline eluiga küll mitte, kuigi üksikjuhte võib ju esineda. On andmeid, et südamehaiguste sageduselt oleme Euroopas esikohal. See pole ime, sest paljud elavad pidevas stressis, mida põhjustavad töökaotamishirm ja tööandjate ülbe suhtumine.

Teine oluline põhjus on arstiabi madal tase, eriti hoolimatus vanainimeste kannatuste suhtes. Meie arstidele ei õpetata geriaatriat. Nad suudavad küll üht haigust ravida, kuid mitut haigust või organismi talitlushäiret koostoimes mitte. Vananedes organism aga kulub ja tihti tekib mitmete hädade kompleks, mis võib olla küllalt individuaalne. Mõned vanainimesed kurdavad, et arstid ei  usu patsiendi kurtmisi.

Teoreetiliselt on meil võimalus perearsti vahetada, kuid sageli ei saa seda kasutada, sest perearste on vähe ja sel tohtril, kelle alla soovitakse minna, on koormusnorm täis.

Vajame inimesekaitset!

Inimesekaitsjate töö on keeruline ka seetõttu, et pole välistatud olukord, kus abitu vanainimene kardab kellelegi kaevata või kurta, kui sotsiaaltöötaja on teda ähvardanud toetuse vähendamisega.

Kuna IRL ja samuti Rohelised on avalikult olnud loomult pensionärivaenulikud, oleks kena, kui need parteid vähemalt võitleksid inimese õiguse eest siitilmast kergemini lahkuda. See kärbiks ju kulutusi vanurite peale. Tihti jõuavad haige inimese kannatused niikaugele, et ta soovibki surra. Koera või kassi tohib Eestis kannatustest vabastada, kuid inimest mitte.

Olen ise üle 75 aasta vana ja mul on süda haige. Seetõttu loodan kiiret surma ja kardan kõige rohkem insulti. Oleks hea, kui võiks selle puhuks teha perearsti juures testamentliku korralduse surmasüsti saamiseks.

Praegu saame koos abikaasaga kahepeale rahaliselt hakkama. Kuid ma pole kindel, et pärast abikaasa lahkumist enam toime tulen. Selletõttu mõtlen palju enesetapu võimalustele.

Vabasurm oma laste heaks

Hooldekodu on viimane, mida tahan näha, sest see rööviks mu lapselt iga kuu 4000 krooni, mis on talle väga ränk koorem.

Tõenäoliselt esinebki juhuseid, kus hooldekodus oleva vanuri laps või selle abikaasa otsib üles vanurit teenindava arsti ja pakub talle raha vaevleja lõpu kiirendamise eest.

Mina hoolin oma lapsest piisavalt, et minna vabasurma tema pere päästmise nimel. Eriti siis, kui mu elu muutub üheks lõputuks kannatuseks ja peab niikuinii varsti lõppema.

Tõeotsija Põlvamaalt

(Kirjutanu isik ja elukoht, samuti anonüümseks jäämise põhjus on toimetusel teada.)

[fototekst]     KAKS NAERU: Kas kurvasilmne keep smiling või siiralt ohjeldamatu rõõm maailmast ja endast selles, olgu või mis tahes hinna eest? Kumba tasuks Eestis pruukida?

Jaga |