Ühiskonda hoitakse hirmus, et ise valitseda

Kui valitsejad näevad endas repressiivset institutsiooni ühiskonna valitsemiseks, siis sellises riigis elab ühiskond pidevas ja aina uuenevas lõhestumises. Kahjuks tänapäevase riigivalitsemise „hea“ tava kohaselt hoitaksegi ühiskonda hirmus, et inimestes pidevalt ärevust ja negatiivseid emotsioone esile kutsudes juhtida nende mõtteid eemale tegelikust olukorrast.

Valitsejad viivad ühiskonna stressi

Eestiski on kujunenud valitsemismeetodiks viletsuse kultus, hirmu ja sõjahüsteerika pidev üleskütmine, mis välispoliitikas asjatundmatuid inimesi, eriti noori mehi, ülimasse stressi viivad. Selline pärsitud psüühikaga mees ei suuda väärtustada oma elu, ei suuda olla pereisa, armastada oma perekonda ja kasvatada õnnelikke lapsi.

Ei halastata ka lastele. Repressiivsuse ja kõikehõlmava hüsteerikaga kasvatakse põhjalikult rikutud närvisüsteemiga iseseisvusetu noor inimene. Lapsele pole antud kohta, kus vaadata enesesse, olla tema ise, arendada iseennast, uskuda endasse ja vabaneda hirmutajatest. Eneseleidmise aeg on lapsepõlv ja kui selleks tingimused ära on võetud, siis lapsest isiksust ei kasvagi.

Rünnak lapse vastu on kõikehõlmav: laste rõivadki kujundatakse ebamugavaks, räpasust ülistavaks, morniks, kurjust, seksi ja vägivalda propageerivaks kestaks. On mindud isegi nii kaugele, et loodusfilmideski näeme juba iga paari kaadri järel ründavaid krokodille ja pärani lõugadega kaamerale vastu hüppavaid hiigelsuuri madusid vaheldumisi paaritumisstseenidega. Kaadri taha kaob see teave, et loomad on imeliselt targad ja edukad oma elulistes olukordades. Vaheldust ei paku lapsele multifilmidki, sealgi näeme pidevalt vaid kurjust, karistamatut omavoli ja siis sellega võitlevaid ulmelisi positiivseid kangelasi, kelle võimetel aga maise reaalsusega midagi ühist pole.

Kuidas ümbritsevas reaalsuses praktiliselt toimida, siis selline õpetus on tunnistatud lapse ahistamiseks ja tema isiksuse lubamatuks mõjutamiseks. Meenutagem siin kasvõi – õnneks juba üldise hukkamõistu leidnud – kunstiõpetuse metoodikat, kus lapsele ei osata õpetada elementaarseidki töövõtteid, isegi mitte pliiatsi käes hoidmist, aga oma arust kasvatakse temas loovust. Tulemuseks on, et laps oma töö tulemust hinnates näeb vaid oma küündimatust ja jääbki uskuma, et ta ei oska joonistada ega värve sobitada. Keegi pole talle aga õpetanudki, et tikutoosigi on iseenesest ka kunstnikul raske joonistada, alustame parem näiteks harulisest oksakesest ja vaatame kõigepealt, missugune see oksake on.

Kombeõpetus ja austus kadunud

Kombeõpetus meie kodudes on hävimas, seda ei peeta enam isegi mitte vajalikuks. Ometi on ühiskonnas edu saavutamise esimeseks eelduseks head kombed. Eluterves ühiskonnas moodustub ühiskonna hierarhia just kombekuse alusel. Sellest ei sobi aga rääkidagi. Miks? Aga sellepärast, et nukujuhtidele on vaja saamatuid, kohanemisvõimetuks tehtud inimesi.

Last ei õpetata austama oma vanemaid ega tegutsema nii, et ta ei rikuks teiste inimeste õigusi. Talle sisendatakse selle asemel eluvõõraid ja hukatuslikke „moraaliprintsiipe,“ suutmata pakkuda elutervet pilti õnnelikust elukeskkonnast. Teadliku kasvatusega lõhestatakse juba mudilaste kollektiivi, et niiviisi laste üle võimu saavutada. Laps kasvab teadmises, et ta on saamatu, võimetu ja tema maailm on pidevas ohus, agressiivne jõmm olla on aga kiiduväärne. Et laps seda kaost aktsepteeriks, sisendatakse talle eksistentsiaalset hirmu tuleviku ees ja tema olukorra väljapääsmatust. Nii kasvatame omale valitsejaidki, kes ei suuda ega tahagi oma riigi ja rahva eest seista.

Repressiivses riigis elab ühiskond pidevas lõhenemises, sest uusi ühiskonda lõhestavaid olukordi, mida repressioonidega tekitatakse, tuleb aina juurde. Repressiivsuse kasvuga riik nõrgeneb, sest kutsub esile üha rohkem sisemisi vastaseid, kes taunivad repressioone, mis on nende seniste õiguste ja huvidega vastuolus. Sellises olukorras muutub peagi ka ühiskond hierarhiliseks repressiivseks institutsiooniks, toimides omaenda parema äranägemise kohaselt ja represseerides siis sama innukalt omaenda parema äranägemise järgi ka teisi ühiskonna liikmeid.

Aeg-ajalt jõuab selline „areng“ faasi, kus valitsejad on asetanud end väljapääsmatusse olukorda. Seda, et ka ise oldi nukujuhtide traadi otsas, ei tunnistata. Süüdi on siis mõistagi needsamad väljamõeldud kollid, kelle hirmutamiseks on eelarve põhja lastud, võõrvägi riigis peesitamas ja juhtimine käest ära antud. Suurt võõrkontingenti tuleb sööta ja katta nende pereemade-pereisade maksurahast, kellel oma lapsed ei pruugi saada täisväärtuslikku toitu ja kes elavad suuresti vaid tänu taaskasutusele. Kõrgemad nukujuhid aga muudkui õpetavad ja õpetavad. Kõik see maksab aga üle võimete palju. Enda saamatust mõistes üritatakse siis ajutiselt rahva eest „posti taha" peitu pugeda ja mõni teine, veel lihtsameelsem erakond ette lükata.

Jaga |