Vihkamine on halb abimees

ANTO RAUKAS,      11. detsember 2002


Vastuseks asjatundmatule kriitikale (Kesknädal 23.10. ja 4.12).

10. juulil k.a. avaldasin artikli ajalehes Kesknädal pealkirja all "Omandireformi viib edasi vaid koostöö. Ühe ebaõigluse asendamine teisega ei too häid lahendusi", mille eesmärgiks oli omanike ja üürnike lepitamine ja nende koostööle kutsumine riigi poolt tekitatud umbsõlme lahtiarutamisel.
Minu soovitused baseerusid Eesti Üürnike Liidu ja Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu konsensuslikel seisukohtadel. Avalausegi kõlas järgmiselt: "Et üürnikud ja omanikud seljad kokku paneksid ja koos riigimeestele nõudmisi esitaksid, on soovitus, mida Eesti Üürnike Liit ja Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit juba pikka aega taotlevad. Liidud on teinud asjalikku koostööd, nõudes riigi poolt kummalegi poolele tekitatud ebaõigluse lõpetamist ja hüvitamist. Praegu kannatavad mõlemad".
Koostöö alustamise asemel on Kesknädala 23.10. ja 04.12. artiklite autorid Lihtkodanik A.S. ja Lemme Krimm hambaid kiristades noppinud minu tekstist välja seosetuid mõtteid ja neid ka suvaliselt tõlgendanud. Võtkem kas või sellised pahatahtlikud avaldused nagu "Raukas kahtleb sundüürnike inimlikus väärtuses", "Üürnikud on KGB-lased" jne. Hoopis ehmatav on aga Lemme Krimmi väide, et "meie vaidlus ei vii kuhugi" ja ähvardus, et nüüd, kus võimul on Keskerakond, te alles näete!
Tunnen Keskerakonna juhti Edgar Savisaart isiklikult. Olen kindel, et isegi Edgar Savisaare kõige vihasemad poliitilised vastased ei kahtle tema säravas mõistuses ja hiilgavates organiseerimisvõimetes. Julgen kinnitada, et Savisaar teab väga hästi - me elame turumajanduslikus ühiskonnas ja vaid tugev omandil põhinev keskklass saab riigis luua heaoluühiskonna. Erinevalt liberaalse turumajanduse poliitikutest peab Savisaar vajalikuks reguleeritud turumajandust ja küllap ka õigust ja õiglust, kaitstes nii ebaõige kohtlemise alla sattunud üürnikku kui ka omanikku.
Nõukogude Eestis elas põhielanikkond kahtlemata halvemates korterioludes kui idast saabunud uustulnukad. Enamik kohalikest ei saanud uuselamutes korterit, kuivõrd neil oli olemasolev põrandapind vajalikust naeruväärsest piirnormist suurem. Seetõttu ehitasid paljud suurte raskustega endale individuaalelamud ja kuuluvad seetõttu proua Krimmi poolt vihatud omanike klassi.
Kohaliku nõukogude nomenklatuuri ja Moskva emissaride poolt olid eriti hinnatud enne sõda ehitatud Tallinna kesklinna majades paiknevad korterid. Juhul kui neis korterites elas mitu peret, siis said need õnneseened pinna vabastamiseks sageli kõik uuslinnaosades eraldi korterid. Sellised kõrgete lagedega avarad korterid on ka praegu kõige ihaldatumad ja kohtutes korduvalt vaidlustatud objektid. Nende nimekirja võib proua Krimm ilmselt Tallinna Linnavalitsusest üsna hõlpsasti hankida.
Oma vastusega ma ei taha algatada diskussiooni, vaid kutsun taas üles leppimusele ja ühisrinde loomisele. Kindlasti võivad oponendid tuua rohkesti näiteid alatute omanike kohta, kuid ka omanikud võivad tuua kümneid näiteid kogu maja, sealhulgas teiste üürnike elu mürgitavate, endale rusikaga vastu rinda taguvate maja sisekorda eiravate "sundüürnike" kohta. Selline vastastikune süüdistamine ei vii kuhugi.
Edasi viib vaid omanike-üürnike koostöötahe ja uute korterite ehitus. Julgeksin aga meelde tuletada, et linna poolt maksumaksjatelt laekuva raha eest ehitatavates majades on üür kindlasti palju kõrgem kui vihatud omanike majades (vt Tallinna volikogu 18.02.02. heaks kiidetud dokumenti "5000 eluaset Tallinna"). Oluliselt kallimaks läheb neil pindadel elamine ka pärast mõeldavat erastamist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)