Marek Strandberg: Elamise piire tuleb tunda!

04. august 2004




Pead Sa täna Eesti poliitika kujundamise protsessi ja selle pinnal tehtud otsuseid professionaalseteks?
Kahjuks kujuneb Eesti poliitika tihtilugu just arvamustest, mitte aga teadmistest. Kõigis elusfäärides arvamustest paraku aga ei piisa. Vähemalt mitte selleks, et teha tõeliselt professionaalseid otsuseid. Teisalt – ega arvamusedki kujune ju mingite teadmiste põhjal. Paljude arvamuste loomust uurides tuleb tõdeda, et sageli on tegemist aegunud teadmistega, millele oma arvamused ehitatakse. Sageli võib märgata, et süsteemsete teadmiste asemel on tegemist hoopiski müütidega.

Kas missioon ja altruism on pelgalt teoreetilised mõisted või on neil ka mingit praktilist väärtust?
Mis asi on üldsegi praktiline väärtus? Iga inimese kulgemises on ikka koht selleks, et ühel või teisel moel parafeerida Catot. Igal juhul teevad ju paljud nii, et lausuvad omi Kartaago hävitamisele kutsuvaid lauseid. Seda nii loengutel, ajakirjanduses, saunalaval kui süldipidudel. Kõigil on ju mingi oma missioon ja see näib olevat kultuurilise olemise praktiline või vähemalt faktiline osa. Ja selleks, et niiviisi lausuda, peab ka millestki loobuma. Ajast vähemalt… Nii et kõik inimesed on ju omamoodi misjonärid ja altruistid.

Mis teemad on täna Sinu arvates Eesti poliitilises agendas alakajastatud?
Arukas keskkonnataju. Arukas keskkonnataju võiks olla eelduseks sellele, et mõista: ökoloogia ja ökonoomika pole mitte konfliktsed ja teineteist välistavad nähtused, vaid et majandussüsteem on lihtsalt üks osa ökosüsteemist. Mõistagi kõige sellest järelduvaga.

Usume, et NATO tagab meile välispoliitilise julgeoleku. Kas sama hästi on tagatud ka Eesti keskkondlik, looduslik julgeolek?
Kindlasti mitte. Kuigi hoolikamal vaatlusel selgub, et paljud poliitilised konfliktid on vägagi otseselt seotud just keskkonnaküsimustega. Keskkonnalise julgeoleku tagab meile eelkõige ikkagi teadmine keskkonnas toimuva kohta ning suutlikkus hoida end tagasi, sekkumaks ja muutmaks meelevaldselt selles keskkonnas olevat.

Hiljuti avaldas Saksa keskkonnaminister nördimust meie seisukohtade pärast moondatud toiduainetesse. Kas taoline pelgus on teaduslikult põhjendatud või on tegemist üksnes majanduspoliitilise hirmuga?
Ka majanduspoliitilisel hirmul on oma teaduslik alus. Arutagem siis seda lühidalt. Teame, et Maal elavate organismide kogumass on ligi 1000 miljardit tonni. Enamus neist on taimed. Taimedest ja teistest loomadest toitujaid on vaid 10 miljardit tonni ja inimkonda ehk 200 miljonit tonni. Inimkonna tänane tehnoloogia võib aga põhjalikult muuta suhteid selle 1000 miljardi tonni taimkonna sees. Ei – elu ise kavandatavate muutuste tulemusena kindlasti ei hävi. Kas me saame aga kindlad olla, et inimkonnale on tagatud meie poolt muudetud maailmas need elu-eeldused, millega me evolutsiooni käigus harjunud oleme?
Ka DDT usuti olevat üksnes süütu putukamürk, samuti ei peljatud aastakümneid tagasi tuua Eestisse Sosnovski putke. Muutused ja mõjud ei pruugi parimagi teadmise korral nähtavad olla. Arukas oleks igal juhul lähtuda ettevaatusprintsiibist. Meie kogemus ütleb, et just selle põhimõtte eiramine võib saada üha uute ohtude allikaks.
Kui teaduslikuks peetakse vajadust lähtuda süsteemsetest teadmistest, siis tulebki öelda, et on olemas geenmuundatud taimi, mille puhul on mõju tervisele ning ökosüsteemile märgatud. Samuti on märgatud ka nende taimede kasvatamise negatiivset mõju sotsiaalsele tervisele. Seda viimast just arvukate kohtuprotsesside kaudu, mis on algatatud sadade taimekasvatajate vastu geenipatentide omanike poolt.
Muundkultuurd katavad tänasest vaid 5% kogu Maa 1,4 miljardi hektari suurusest põllupinnast ning tegelikult me ei oska öelda, milliseks kujuneks muundkultuuride mõju ökosüsteemile, kui nende kasvupindala suureneb. Muundkultuuride kasutussevõtuga seonduvate küsimuste esireas pole mitte küsimus: "Kas need on ikka ohutud?" vaid hoopis küsimus: "Milleks neid vaja on?"
Muundkultuurimeelsed ütlevad, et moondatud toiduainete kasutamine aitaks toime tulla maailma näljahädaga. Näljahäda põhjusteks on aga majanduslikel ja poliitilistel põhjustel ühetaoliseks muutunud söödavate taimeliikide hulk, mida toiduks kasvatatakse. Nälja ja toiduprobleemi lahendamise võti seisneks põllumajanduslikus mitmekesisuses ja nn ausas kaubanduses Küll aga on selge – tuhandete muundkultuuripatentide loomiseks on investeeritud kümneid miljardeid dollareid. Selle raha on investorid maksnud lootuses seda kuhjaga tagasi teenida.

Aastaid tagasi liitus Keskerakonnaga Roheliste Erakond. Kas keskkonnapoliitikat peaks vedama vastav nishipartei või piisaks ka suurte erakondade entusiasmist ning haritusest?
Roheline poliitiline mõte pole mitte keskkonnaasja ajamine muude asjadega üheskoos, vaid see, kui leitakse, et looduse ja inimese suhte klaarimine ning lahenduste otsimine on üks osa erakonna poliitilistest tegevusest.
Põlisrahvad on õppinud toimima keskkonnaga ning keskkonnas nii, et nende kestmine on kujunenud pikaks. Kui soovime, et meiegi teadlik kestmine oleks pikk, peame teatud mõttes kohendama oma tsivilisatsiooni toimimispõhimõtteid põlisrahvastele sarnasemaks. Vaadake, ega ühiskond ei toetu ju parteidele, vaid ikkagi mälule, kultuurile ja keelele. Nii ei paneks ma kultuuri arengus parteidele eriti suurt rõhku. Küll aga on parteidel suur roll erinevate arengutakistuste kõrvaldamisel. Sageli on nad ka ise selleks takistuseks.

Eesti Päevaleht üritas viimati lahata parempoolsuse ja vasakpoolsuse tähendust. On neil mõistetel Sinu jaoks tähtsust? Võib Sind Eesti poliitika kontekstis vasakpoolsete vaadetega kodanikuks pidada kuna rohelisi tavapäraselt peetakse vasakpoolseteks?
Kummalgi poliitilise suuna olemuseks on lõpeks ikkagi suhe inimajaloo suurima müüdiga. Nimelt Rahaga. Parempoolse suuna esindajaile on iseloomulik esmaste piirangute puudumine kõiges, mis puudutab rahas mõõdetava kasumi kasvu. Ja samaaegselt ka konservatiivsus hoiakute suhtes, mis toimuvaid kasumikasve õigeks peavad.
Vasakul olijad kõnelevad rahaliste vahendite õiglasest ja aina õiglasemast ümberjagamisest. Rohelus poliitikas semmib nii ühe kui teisega. Rohkem mõistagi teisega. Peaks aga hoopis lähtuma kolmandast arusaamast. Tõdemusest, et rahas ei saa kõike mõõta ning turul kujunenud tasakaal ei pruugi olla ega tihtilugu polegi tõese teadmise mõõdupuu.
Keskkond on ikkagi tervik ja nii on looduskeskkonna osaks ka majanduskeskkond, mille toimimise möödapääsmatuks eelduseks on viljaka mulla, puhta vee ning sobiliku atmosfääri ja päikesevalguse olemasolu. Need on ressursid, mida pole turlult saada, kuna neid ei toodeta. Keskkonnaterviklik ühiskond algab sealtmaalt, kus hakatakse keskkonnaressursse pidama rahaliste ressursside eelduseks.
Liigset tarbimist ning sellega kaasnevat keskkonnamõju ei saa pelgalt maksude tõstmisega reguleerida. Oluline on võimalikult selgelt määrata ja kokku leppida, milliste ressursside (keskkonnaruumi) piires tootmis- ja tarbimismänge mängitakse. Maailm ei ole piirideta ja just piiride tajumine on eelduseks võimalikult kaugele kulgemisel. Nii kitsast purdest kui laiast sillastki pääseb üle siis, kui suudetakse tajuda ja arvestada piire.

Millist rolli näed Euroopa Liidu keskkonnapoliitikal Eesti jaoks?
Palju nendest Euroopa Liidu poolt pakutavatest võimalustest kasutatakse, on iga rahva ja kultuuri enda teha. Käske sealtpoolt ei tule ning selgrootu ühiskond võib ka Euroopa Liidu keskkonnapoliitika mõjusfääris oma elukeskkonna ise tuksi keerata

Demokraatia areng sõltub paljuski konkreetse riigi halduspoliitilistest otsustest, samuti sellest, kes on otsuste tegelikud mõjutajad. Kuidas Sa antud väite põhjal iseloomustaksid Eesti demokraatia arengut ja perspektiivi?
Demokraatia areng võiks ja saaks toimuda suunas, kus esindusdemokraatia asendub otsedemokraatiaga. Asjakohaseid tehnoloogilisi eeldusi, mis otsedemokraatiat toetavad on piisavalt. Pean siin eelkõige silmas just elektroonilise identiteedi ja kommunikatsioonivõimega seonduvat.
Oluliseks eelduseks oleks muidugi ka kõigile ühiskonnaliikmetele hariduse prii kättesaadavus. Haridust ei saa käsitleda kui investeeringut, mis peab tagasi tootma õppelaenud ja viima õppuri majanduslike hüvede paradiisi. Mõistagi pole haridus ju tegelikkuses tasuta, kuid ühiskonnaliikmete jaoks oleks hea, kui järgnevate põlvkondade inimesed omaksid võimalikult laiu ning sügavaid oskusi ja teadmisi.
Tasuline hariduskorraldus polariseerib oma turuloomusega ka ühiskonda ning tekitab põhjendamatult palju sotsiaalsüsteemiga mittekorvatavaid pingeid.

Intervjueeris Jaanus Karilaid

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)