Uut presidenti meil ei ole. On odinlased

Seevastu patseerisid terve valimiste päeva Tammsaare pargis ja ümber „Estonia“ odinlased (vt pilte), kel on, erinevalt meie poliitilisest eliidist, välja pakkuda omi lahendusi. Radikaalsemaid.

Inimesed otsivad turvalisust

Kui riigis käib ainult demokraatia mängimine, siis odinlased hakkavad reaalselt riiki üle võtma. Kui riik ise on nõrk, siis tulevad teistsugused jõud, kes suudavad riiki kaitsta. Nii mõtlesin endamisi odinlaste süngeid nägusid ja kujusid vaadates.

Jah, valitsusele kuulekas meedia armastab Odini sõdalasi sõimata rassistlikuks ühenduseks, kuhu kuuluvat kuritegeliku taustaga inimesed. Keskerakonda sõimatakse ju ka – korruptsiooniparteiks. Kõiki, kes ei nõustu nn pealiiniga, meil demoniseeritakse – just see ongi Eesti Nokia.

Ometi on tõde selles, et kui riigi eliit (kes isegi ei suuda presidenti valida) on jätnud oma rahva vaesusesse ja otsustusprotsessidest eemale, siis pole mõtet sotsiaalmeedias süüdistada neid tuhandeid Odini sõdalaste liikumisega liitunuid, kes tõesti usuvad, et nemadki kaitsevad Eestit. Ja ühtlasi otsivad laiemalt turvalisust.

Ka Keskerakonna toetajad usuvad endiselt, et on olemas jõud, kes suudab praegu Reformierakonna juhitud lootusetus olukorras neid kaitsta. Ja ega EKRE-gi tõus ole tekkinud tühjalt kohalt.

Praeguse, parempoolsete poolt riikluse tupikusse viinud olukorra võtavad suurepäraselt kokku read ansambli Sõpruse Puiestee laulust „Lotovõit“:

Kes lubas siis loota, kui lootust ei ole.

Päev-päevalt seal süda ju kalestub veelgi,

seal rumalus vaesuse kupjaks on vahel,

kuid vahel ei ole ka isegi seegi.

 Eliit ei usalda rahvast ja vastupidi

Seega on detailsed analüüsid äsjaste presidendivalimiste kohta üsna mõttetud, kui ei nähta üldpilti. Jah, üllatas Allar Jõksi suur edu ja Marina Kaljuranna väljajäämine teisest voorust. Mart Helme sai oma 16 häälega valusalt kõrvetada, millest on kahju. Ajakirjanikud arutlevad, miks Mailis Reps ja Marina Kaljurand valimiskogu teise vooru ukse taha jäid jne.

Kuid kas sel kõigel on tähtsust, kui rahval ei lasta endale presidenti valida? Ei ole. Tegu on paraja farsiga.

„Presidendivalimised ei lähe Eestis kuigi paljudele inimestele korda, ja pole ka ime, sest rahvas, keda põhiseadus nimetab kõrgeima riigivõimu kandjaks, ei saa üldse osaleda otsuse langetamises selle üle, kes peaks olema meie riigipea. Kuivõrd rahvast valima ei lubata, saab presidendivalimistest üksnes tinglikult rääkida. Pigem on tegu presidendi määramisega parteide tagatubade poolt,“ kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv.

Mailis Reps oligi tubli

„Me tegime täna ajalugu. Ilma meie häälteta presidenti ei valita. See on olnud vapustav kogemus. Ükskord saab Keskerakond oma presidendi niikuinii!“ ütles Mailis Reps Keskerakonna valimisstaabis Nordeas pärast presidendivalimiste esimest vooru erakonnakaaslastele.

Mäletatavasti külvati Repsi suhtes esialgu meediasse palju skepsist. Olles presidendikandidaatidest noorim, võiski oodata temasuunalise kriitika sisuks peamiselt vähest välispoliitilist kogemust ning maailma riigijuhtide mittetundmist. Sellele vaatamata suutis Reps välispoliitika teemadel hästi debateerida ning suurima välispoliitilise üllatuse pakkuski tõenäoliselt just tema idee korraldada Eestis USA–Venemaa tippkohtumine (vt ka Kesknädal 20.07).

Kesknädala hinnangul oli Repsi roll aga kõige tähelepanuväärsem selles, et kogu kampaania keskmesse tõusis meie sisepoliitika. Keskerakonna presidendikandidaat kasutas pea igas esinemises võimalust rääkida presidendi rollist tavainimese jaoks. Sellest, kuidas president peab tegelema töökohtade ja majanduskasvu küsimustega. Ning sellest, kuidas president peab kursis olema regionaalpoliitikaga ning et ta olgu valla- ja linnajuhtide jaoks vana tuttav, mitte aga kauge külaline. Samuti sellest, kuidas president saab tõstatada ühiskonnas ülimalt teravaid teemasid.

Eriti kiiduväärt on asjaolu, et Reps tegi oma kampaania käigus ringi peale enam-vähem kõigile omavalitsustele.

Muuseas, kui Delfi ja Eesti Päevalehe toimetajalt Urmo Soonvaldilt küsiti TV3 uudistesaates hinnangut, kes presidendikandidaatidest kõige rohkem arenes, tõstis Soonvald kõhkluseta esile just Repsi. Sama tegi ka Anvar Samost ERR-is. Kuid riigipead viie kuuga me siis ei saanudki. Saame näha, mida suudetakse viie päevaga. 

INDREK VEISERIK

[Eraldi taustale:]     Esimeses voorus sai Allar Jõks 83, Siim Kallas 81, Mailis Reps 79, Marina Kaljurand 75 ja Mart Helme 16 häält.

Teises voorus kandideerisid Allar Jõks ja Siim Kallas. Kallas kogus 138 ja Jõks 134 häält. Osales 332 valimiskogu liiget. Tühje valimissedeleid oli 57, kehtetuid 3; üks ümbrik oli tühi.

[esiküljefoto allkiri]   KELLE KÄES ON VÕIM? Sel ajal, kui Eesti eliit presidendivalimistel taas äpardus, käisid Tammsaare pargis ja ümber „Estonia“ süngete nägudega odinlased.

Rühmitus nimega Odini Sõdalased sai tuntuks möödunud aasta oktoobris, kui hakkas Soomes Kemi tänavail patrullima, tahtes ühiskonna turvatunnet suurendada ajal, mil sisserändajaid järjest suuremal hulgal üle piiri tulvas.

Eestis formeerunud Odini Sõdalased kinnitavad, et omakohut nad tänavatel rakendama ei hakka. Korra tagamiseks on patrullima kaasatud ka naised ja vene rahvusest isikud.

 OTSUSTAV HETK: Pärast esimest valimisvooru tuli Siim Kallas Nordeasse Keskerakonna valimisstaapi toetust küsima. Esimees Edgar Savisaar kutsus Kallast toetama. Pärast seda algasid keskerakondlaste teravad vastasseisud Kallase, Allar Jõksi ja tühja-sedeli-pooldajate vahel. Fotol ka peasekretär Oudekki Loone.

PÕGENEVAD KALJURANDLASED: Keit Pentus-Rosimannus ja Remo Holsmer jooksid pärast presidendivalimisi Estoniast ummisjalu minema. Küllap oli pettumus Marina Kaljuranna ebaedust niivõrd suur.

NURJUNUD PEAMINISTER JA VÄÄRIKAS PRESIDENT: Taavi Rõivas ja Arnold Rüütel.

 Fotod Indrek Veiserik

Jaga |