Vana-Vigala kandi külade kalender

Ühed sellised on ühispildistamised, mis kujunevad külakroonika aluseks – ühe sündmuse fotojäädvustus aitab paljudel meenutada möödunud aastaid.

2016. aastal tähistasime Vana-Vigala küla 590. ja Vängla küla 460 aastapäeva.

Heitkem pilk 2017. a. kalendrile. Jaanuar meenutab lasteaialaste külaskäiku Kinomaale „Miriami lugude“ vaatamisega. Seejärel tegime tutvust Hiiu valla sotsiaaltööga, nüüdseks on Hiiumaast saanud üks tervikvald. Märtsis on mitmeid aastaid tähistatud Lennart Mere sünniaastapäeva lõkketegemisega Suure Lennu kaare all. Maikuu-pildil teeme tutvust Vigala mõisa- ja hirvepargiga H. Relve juhendamisel ning meenutame 1967. aasta augustitormi järelkaja Vigala puistutes. Juunis on aastaid olnud toredaks traditsiooniks istuda koduse Velise jõe kaldal jaanilõkke ümber ja arutada suveplaane. Juulis on tehtud menukaid ekskursioone nn avatud taludesse – olgugi et elame maal, tahame ikkagi vaadata, kuidas naabrid elavad. Seekordne reis viis ühe kohana Tahkuranda Konstantin Pätsi sünnipaika. Augustis jõudsime Puhta vee parki Tamsalu-mail, nägime, kuidas ühest elaniketa külast on saanud meeliskülastuskoht. Septembris meenutasime vanu kooliaegu, sest Vigala hariduselul oli 330. aastapäev. Septembri lõpp tõi rahvaluuleteadlase ja vaimuliku Matthias Johann Eiseni 160. sünniaastapäeva tähistamise Oesel, tema sünnikodus. (Meenutagem temalt pärinevat vanasõna „See mees ei olegi mees, kes mehe sõna ei pea.“) Jõudsime ära käia veel Tartu külje all ERM-is ja olla kollase ristküliku raamis Võrtsjärve kaldal. Aastalõpul meenutame menukat suvist Muhumaa külastamist.

Kui nüüd küsida, millal jõuab haldusreform küladesse, tuleb nentida: ei tea. Piirkonna külavanemate koosolekul arvasime, et kuna vallas on 112 küla, siis volikogu juures võiks olla külakomisjon, sest on ikkagi tähtis, kuidas edasi toimida väheneva ja vananeva elanikkonnaga külades. Praegu igatahes arvame, et osavald on lihtsalt demokraatiaga mängimine piirkonna arengus – kohe tuleks jätkata ühises vallas. Seepärast järeldame, et haldusreform on igati isiklike huvide kammitsas. Seda näitab juhtimiskulude kasv. Külavanemad jäävad paljuski eriarvamusele, sest neil pole tööst ja suhetest ükskõik, vaja on näha tervet valda koostööd tegemas. Hoolime oma vallast ja loomulikult ootame võrdset kohtlemist. Parem kohe sellest avalikkusele teada anda. Õnneks külades on veel vaba tahet, aga kui kauaks seda jätkub, pole teada. Võiksin lõpetada M. J. Eiseni öelduga: „Sõnad ei tasu võlga.“

JAAN VISKA

[Kn toimetaja fotoallkiri]

Enamasti põlistatakse lugupidamist silmapaistvate minevikumeeste suhtes hauasammastega, kuid kauniks ja kordumatuks austusavalduseks võib samuti olla kuulsusse viinud elutee alguse väärikas tähistamine. Üks selliseid mälestusmärke on Vana-Vigala mail Oese külas olev skulpturaalne mälestuskivi paigas, kus asus koolimaja, milles nägi ilmavalgust üks meie väljapaistvaid rahvaluulekogumise korraldajaid ja folklooriuurijaid Matthias Johann Eisen (1857–1934).

M. J. Eiseni elutee viis Eestist kaugele – lõpetanud 1885. a. Tartu Ülikooli usuteaduskonna, töötas ta 1885–1888 pastorina Karjalas ja Ingerimaal ning oli 1888–1912 Kroonlinnas eesti-soome-rootsi koguduse hingekarjane. Hindamatuks kujunes M. J. Eiseni tegevus rahvuslikult vaimustunud eestlaste innustamisel oma rahva pärimusi talletama. Ligi 1500 entusiastliku rahvaluulekorjaja abiga suutis ta tulevikule säilitada tohutu hulga vaimuvara – Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatav rahvaluulekogu on ligi 90 000-leheküljeline. Eesti Vabariigi sünni läbi eestikeelseks saanud Tartu Ülikoolis rahvaluuleprofessorina tegutsenud suurmees on koostanud aukartustäratava hulga uurimusi eesti rahvausundist („Eesti mütoloogia“, „Esivanemate varandus“, „Endise põlve pärandus“, „Eesti rahva mõistatused“, „Eesti vanadsõnad“ jpt.). Tema eestindas ka Elias Lönnroti koostatud soome rahvuseepose „Kalevala“. Kokkuvõttes peetakse M. J. Eisenit üheks eesti viljakaimaks kirjameheks – tema tööviljade nimistus on üle 250 raamatu.

Tänu professor M. J. Eisenile sai noor Eesti Vabariik Otepää linna – tema ettepanekul nimetati 1920. aastate algul ümber Nuustaku alev, tuginedes muinsusaegsele nimepärandile.

Jaga |