Roheliste rattaretk viis Läänemaale

MIKK LÕHMUS,      30. mai 2007


teisel nädalavahetusel toimuv roheliste rattaretk on sündmus, mille iga tõsine ratta- ja loodusesõber juba varakult oma kalendrisse ära märgib. Tärkav ja tibutava vihmaga kevad võttis rattureid vastu Läänemaal, Matsalu linnuriigi künnisel.

Kui Lihula võttis kõiki vastu halli vihmakardina taga, siis rattaretke avamisel toimus nagu nõiaväel pööre paremuse poole. Märga enam ei piserdanud ja päeva peale tuli ka päike pilve tagant välja.

Ilm hoiab rattureid

Teine päev oli kuni õhtuni ilus ja päikseline, vaid ööbimispaigas Vatla linnamäel võttis õhtu eel taevast väikse vee välja. Kuid telgid olid selleks ajaks juba üleval ning võis rahulikult ilma üle naerdes reisiväsimusest puhata. Muide, sel aastal ei olnud väga pikad otsad! Esimene päev 70 km, teine päev 80 km ja viimasel päeval kõigest 20 km vändata. Varasematel aastatel on olnud ka 100-kilomeetrisi päevi.

Lummav loodus

Iga Eestimaa nurk on omaette ilus, ja seda oli kindlasti ka Läänemaa. Seejuures jäi meelde just vaheldusrikkus: kord Matsalu rannaniidud ja roostikud, siis läänemaiselt omane lehtpuumets laulvate ööbikute ja musträstastega, rannaastangud ja kadastikud ning veidigi sünge Tuhu raba oma laudteede ja laugastega. Mulle endale meeldis kõige rohkem Virtsu külje all asuv Puhtulaiu looduskaitseala oma ürgsete puude ja kivise rannaga.
Kevad on rattaretke jaoks ülihuvitav aeg just selletõttu, et kuulda võib väga erinevate lindude laulu. Sookatse küla juures said retkelised ise selle mitmekesistamisele kaasa aidata – uued lindude pesakastid leidsid abistavate käte toel oma koha puude küljes ja jäid sulelisi ootama.

Inimmõjud Läänemaa loodusele

Ka Läänemaal ei saanud mööda erinevatest inimtegevusega seotud aspektidest. Esiteks – tuuleenergia tootmine. On ju Läänemaale rajatud mitu tuuleparki; retk viis mööda Virtsu ja Esivere tuulikutest. Seistes 85 meetri kõrguste Esivere tuulikute all, ei tajunud kõrv küll märkimisväärset müra. Eks see arvamus ole küll subjektiivse kõrvalseisja oma, kuid ise ootasin palju võimsamat „kohinat".
Hanila külje all asuv Kurevere karjäär jättis masendavama mulje. Mitte ei saa aru, miks on vaja tuhandeid tonne eestimaist dolomiiti kaevandada üksnes sellepärast, et see Virtsust laevadele laadida ning seejärel väljamaale vedada. Jooksevkonto defitsiidile mõjub see tasakaalustavalt, ümbruskonna loodusele paraku mitte. Hea küll, kui meil endil seda kivi vaja oleks, siis saaks veel asjast aru. Kuid nüüd aga...

Tänusõnad korraldajatele
Aktiivse osalejana tahaksin tänada retke korraldajaid. Ega sellise rahvamassi ohjamine kerge ole ning eks iga matka ajal leidu palju neidki, kes mõtlevad, et eks see üritus on üks paras koht alkoholi tinistamiseks. Aga õnneks ei anna sihuke seltskond tooni ja tõsisemad retkelised ei lase end häirida. Loodusest saadav emotsionaalne impulss on lihtsalt nii võimas, et kompenseerib ka väikesed vajakajäämised.

Viimati muudetud: 30.05.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)