Unustamatu aasta 1988

REIN RUUTSOOLT oli Helsingin Sanomat’e ajakirjanik pärinud, miks pole saalis valitsuse esindajaid. „Veelgi enam,“ küsis Ruutsoo, „miks ei korralda valitsus ise konverentsi vm juubeliüritust Rahvarindele, tänu millele on Eesti vaba?“

“Aga sellepärast me ei näe neid siin, et Ansip istus 1988. aastal veel Karl Vaino paadis. Ta oli perestroika vastane. Valitsus ei tunne end kindlalt, kuna ei taha näha meid tunnustatuna,” väitis Ruutsoo. Tema sõnul kannab Rahvarinde meenutamine laiemat tähendust – see on mälupoliitika.

“1. ja 2. aprillil 1988 kogunes Toompea lossi saali tollase Eesti absoluutne eliit. Koos Lennart Meriga. Koos Mikiveriga, kes ütles: “Vabadust! Tulgu või surm.”

Aga meie tänasel parlamendil ei jätkunud mehisust ega ausust kutsuda samasse saali neid inimesi, kellele nad võlgnevad oma tänase positsiooni. Maksumaksja raha eest ilmuv kultuurileht Sirp eesotsas Kaarel Tarandiga ei ole meenutanud ühtegi Rahvarinde algatust.”

Ruutsoo ütles, et 1988. aasta kevade meenutamisele pühendatud ETV saade “Vabariigi kodanikud” tõi taas välja vanad jutud, nagu oleksid Rahvarinde loonud KGB ja Karl Vaino. Selline lähenemine pole  Ruutsoo meelest ime: saatejuht Aarne Rannamäe, tollane bolshevistlik ajakirjanik,  kasutas saates “oma tõe” väljatoomiseks lugejakirja – vahendit, mis oli juba nõukogude ajal tuntud kui diskrimineerimisvahend.

Veel selgitas Ruutsoo, et vastupanu võimule jaguneb legaalseks ja illegaalseks. Ta tõi näite, et ERSP luges Pilistvere kirikus sajakonnale inimesele ette deklaratsiooni, mis korrutas tõdesid, mida kõik nagunii teadsid. “Poliitiliseks võitluseks on vaja produktiivseid ideid, mitte ainult deklaratsioone lugeda. Rahvarinne esitas oma nõudmised legaalselt. Tuli minna Moskvasse ja esitada nõudmisi, nõuda oma õigusi seal.

Ruutsoo meenutas ka, et Eestil olid legaalse vastupanu traditsioonid olemas juba 1968. aasta Tartu kevadest ja 1980. aasta “40 kirjast”.

“Samad inimesed, kes alustasid nende asjadega, olid ka RR algatajate seas või seal ümber,” märkis Ruutsoo ning mainis Marju Lauristini ja juunikommunist Aira Kaalu nime.

“Miks me olime edukad?” arutles Ruutsoo. “Mulle tundub imetlusväärne, kui hästi taibati, kuidas töötab nõukogude võim. Kes olid „süsteemi“ sees, oskasid seda blokeerida. Rahvarinne  koondas enda alla suure osa rahvast rahvusradikaalidest kuni kommunistideni – inimesi, kelle süda oli õiges kohas! Samuti tagas RR edu ja õnne liidrite valik.

Meie poliitiline mõte kulges rahulikult ja läbikaalutult, kogu aeg suudeti hoida sidet rahvaga – Rahvarinne oli geniaalne leiutis, sest tegu oli legaalse opositsiooniga, kel oli õigus rääkida rahva nimel.”

Veel üks mõte, mille Ruutsoo välja ütles: nende 14 leedulase ja 4 lätlase veri, kes Baltimaade vabakssaamises hukkusid, on valatud ka meie eest.

DAINIS IVANS, Läti ajakirjanik ja poliitik, alustas kahetseva tõdemusega, et tollaste aegade mälestuseks on loodud vähe kunstiteoseid – on olemas vaid Vabaduse kell Tallinnas ja Boriss Rezniku laul “?rgake, Baltimaad!”.

“Meil tehti hiljuti seriaal ühe läti pere elust läbi mitme põlvkonna. Kui seriaal jõudis meie võitluse aega, 12. ja 13. jaanuarisse 1991, mil Riia tänavatel lendasid kuulid, helistas mulle rezhissöör ja palus, et kordaksin filmis oma tollast raadiokõnet. Paraku oli salvestis kuhugi kadunud, märkmeid mul ei olnudki ja uuesti peast ma rääkida ei suutnud. ?le hulga aja vaatasin vana videot ja sain aru, et me ei suuda seda kõnet mitte kuidagi korrata, sest meil ei ole täna enam seda n-ö tuumalaengut, mis tookord meid käivitas. 14 aastat tagasi, 1994, kirjutasin raamatu, ja juba siis sain aru, et ma paljut enam ei mäleta. Sama probleem on Leedus, Lätis, Eestis ja Venes – oleme palju rääkinud, ja uut pole midagi lisada.”

Ka Lätis tegutses Rahvuslik Komitee, kes heitis Rahvarindele ette, et see legitimeerib okupatsiooni. “Nemad käskisid meil oodata, kuni Ameerika annab meile vabaduse ja Moskva loovutab meile vabaduse. Et Gorbatshov ja Bush on kokku leppinud ning meie asi pole sekkuda.

Neist asjadest on vaja pidevalt kõnelda, sest isegi 30-aastased ei mäleta reaalselt midagi, noorematest rääkimata. Sündmused olid aga mastaapsed: impeerium lagunes, Berliini müür langes, kommunistlikke ideid tabas pankrot, iseseisvus taastati maades, mida Lääne teoreetikud pidasid kaotatuks.

Meie loominguliste liitude pleenum peeti 1. ja 2. juunil 1988. Seal üks meie poeet tegi ettepaneku luua Rahvarinne nagu Eestis. Ajaleht avaldas intervjuu Edgar Savisaarega. Tahtsime avaldada ka RR manifesti, aga see keelati – meid sõimati ekstremistideks ja terroristideks.

KGB “töötas” siis kõigi organisatsioonidega – Krjutshkov käskis oma poistel astuda nii Rahvarindesse kui ka rahvuskomiteedesse ja neid segada. Glasnost, avalikustamine käis aga hoogsalt, keskkonnateemad võeti ette – Lätis kujunes probleemiks elektrijaama rajamine, Eestis fosforiit ja Leedus hüdroelektrijaam.”

Ivans küsis: “Miks nimetame neid aastaid just Laulvaks Revolutsiooniks?” Ja vastas: “Balti riikide areng oli sarnane, sest me ei alustanud tühjalt kohalt. Varem oli tekkinud laulupidude traditsioon – lätlaste esimene laulupidu peeti 1873. aastal.  Mäletan, kui meil oli esimene suurem, 210 000 osavõtjaga repressioonidevastane manifestatsioon, väriseti KGB majast isegi möödudes – KGB jõud oli veel suur ja hirm oli ka suur.”

Ivans meenutas: “Kompartei lõi meie vastu võitlemiseks Interrinde – arvati, et see saab sama populaarseks kui Rahvarinne. Aga ei saanud! “Internatsionaali” südamest laulda on ikkagi raske...”

Baltimaades koguti ja saadeti Moskvasse 3 miljonit allkirja iseseisvuse toetuseks. “See oli võimas sõnum!” hüüdis Ivans Eesti rahvusraamatukogu saalis. “Seda tankidega maha ei suru!”

KAZIMIERA DANUTE PRUNSKIENE, Leedu põllumajandusminister, rõhutas oma videoesinemises majanduse tähtsust kõigi kolme Balti riigi jaoks. “Saime aastas mitu korda kokku, kõik tookordsed peaministrid – Savisaar, Godmanis ja mina. Kooskõlastasime poliitiliste nõudmiste kõrval ka majanduslikke dokumente, astusime üheskoos kompartei monopolismi vastu. Olen tänaseni tänulik eriti majanduspoliitikutele kõigis meie riikides. Paljud on vist juba unustanud, et meil oli kunstlik plaanimajandus, kus toitu jm tooteid müüdi turuhinnast odavamalt.”

Prunskiene õnnitles kõiki Rahvarinde rajajaid: “Oleme teoks teinud iseseisvuse ja kehtestanud oma positsioonid maailmas. Aitäh partnerluse ja ühiselt käidud tee eest!”

JURI AFANASJEV, Vene ajaloolane, sõnas: “Balti riikide võitlus oli ka meie, Vene demokraatide asi.” Ja jätkas ajakohasemalt: “Kui teha nimekiri eesmärkidest, mille eest me 20 aastat tagasi seisime, on ainult üks neist täidetud: Baltimaade iseseisvus. Selle üle võib tõeliselt rõõmustada.

Kuid ainus asi, mis 1991. aastal lagunes, oli Nõukogude Liit. Seda riiki enam ei eksisteeri. Et kogu seda protsessi lühimalt iseloomustada, piisab ühest sõnast: kokkuvarisemine.

Kuid see oli ikkagi vaid Nõukogude Liit. Tänane Venemaa on naasmas imperialistlike ambitsioonide juurde. Endised liiduvabariigid on nagu uued väikesed terminaatorid, kes on moodustamas uut impeeriumi – Turkmeenia, Kirgiisia, Aserbaidzhaan.

Ukraina ja Gruusia on valinud justkui teise tee. Neil on lootust jõuda sinnasamasse, kuhu on jõudnud Balti riigid.”

Afanasjev meenutas pikemalt ka võitlust Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi MRP-komisjonis, kus ei usutud, et salaprotokollide olemasolu leiab kinnitust. “Reaalsed sündmused, mis olid lähtunud MRP salaprotokollidest, ei veennud kedagi. Väideti, et allkirja neil protokollidel ju polnud!”

Ka IME idee oli Moskvas tugev argument – see oli läbimõeldud dokument, mille alusel hakati vähemalt rääkima Nõukogude majanduse ümberkujundamisest.

EDGAR SAVISAAR ütles, et 1988. aastal oli vaja väga lühikese aja jooksul teha ennast nähtavaks. “Tuli luua situatsioon, kus meiega pidi arvestama. 13. aprillil ETV-s, 17. juunil Lauluväljakul, 23. augustil loengute sari mööda Eestit  meie ajaloolaste ja Juri Afanasjevi  osavõtul, oktoobris kohtumised Lätis Dainis Ivansiga ja Leedus Kazimieras Motiekaga. Meie read tihenesid, inimeste teadvus kujunes ümber.

Täna on needsamad inimesed jätkuvalt liidrid, olles poliitikas edasi. Sellest ajast ja nendest inimestest on saanud legend.”

Rahvaliikumised tekkisid siis Balti riikides, Ida-Euroopas laiemalt ning Taga-Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Kui meil kujunes liikumise vormiks lauluväljak, siis mujal võis selleks olla usk.”

“Kesk-Aasias haarati kiiresti relvad, kuid see ei leidnud suurt kõlapinda. Kui Baltikumis keegi tapeti, rääkis sellest terve maailm. Dushanbes hukkus iga päev mitukümmend inimest, see oli nagu igapäevane ega pälvinud eriti meedia tähelepanu. Bakuu, Tbilisi, Vilniuse veresaunad olid taust, milles meie tegutsesime.”

Savisaare sõnul oldi tugevalt seotud ka Kesk-Euroopa rahvaliikumistega – tshehhide, ungarlaste, poolakate omaga. Poolakate “Solidaarsus” oli kahtlemata kõige tugevam. “Kuid, kui sõitsime Saksa DV-sse – Igor Gräzin, Erik Terk, Mart Tarmak ja Savisaar – meid ei lastud sinna sisse!” meenutas Savisaar.

Rahvarinne vastandas lojaalsusele solidaarsuse – see oli nii igal pool. Rahvarinne avalikustas opositsiooni olemasolu. See oli vorm, kuidas organiseerida inimesi. Pidevalt balansseeriti illegaalse–legaalse piiril. Laienes avalik poliitiline ruum. Rahvaliikumine kaotas hirmu – hirmust ülesaamine võimaldaski kaotada kommunistliku rezhiimi. IME, MRP avalikustamine, tingimused iseseisvumiseks – vabaduse saamise nimel töötati kõige sellega mitu aastat. Ja Baltikumi rahvarinded said eeskujuks ülejäänud N.Liidule.”

Savisaar nentis, et Rahvarinde 20. aastapäeva tähistamisel ollakse Eestis tagasihoidlikud, võrreldes Läti ja Leeduga. “Mitu üritust on sel kevadel juba tehtud, veel tuleb sel aastal raamat, film, telesaade, üritus.Lauluväljakul. Konverentsiks valmis koostöös Läti kolleegidega Laulva Revolutsiooni näitus.

“1988. aasta oli unustamatu – sellist pole ajaloos olnud enne ega pärast,” rõhutas Savisaar. “Aasta lõppes iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisega 16. novembril. See oli maailmale meie tähtsaim sõnum, sest algas impeeriumi lagunemine.”

KAZIMIERAS MOTIEKA, Leedu poliitik ja õigusteadlane, ütles, et Balti rahvaste vabadusiha ei kustunud kogu nõukogude aja vältel. “Rahvarinne sai alguse Eestist, mille eest me eesti rahvast sügavalt austame. Kõik kolm rahvarinnet töötasid paindlikult, ent viljelesid samas kategoorilist praktikat. Tehti kõik, et vältida vägivalda.”

Motieka kinnitas samuti, et iseseisvuse taastamiseni jõuti järk-järgult, ja kogu protsessi kulminatsiooniks sai Balti kett. “Meie tegevuse taust polnud mitte laul, vaid jõhker okupatsioon, ja me meenutame langetatud päi neid, kes ohverdasid vabaduse eest oma elu.”

Motieka tunnustas Balti Assamblee tegevust, kus viidi ellu ühiste eesmärkide ja koostöö kokkulepet. Lõpetuseks Leedu esindaja meenutas Napoleon Bonaparte'i , kes Püha Helena saarel jättis maailmaajalukku sõnad: “Venemaa on ohtlik, kuna ta ei desarmeeru kunagi.”

KAUKO SIPPONEN, Soome õigusteaduse professor, nimetas Balti riikide vabanemist kaheksandaks maailmaimeks. “Vaatasin kodus telerist, kuidas Eesti lipp tõusis Toompea torni – see oli tõeline ime!”

Sipponen rääkis, et soomlaste arvates oli idanaaber suur ja võimas ning et see on murdumatu üliriik. “Kui kirjanikud kirjutasid, et see riik võib osadeks laguneda, me ei lugenud neid raamatuid.”

Poolas käies avastas Sipponen, et sealsed inimesed kuuluvad ühtaegu parteisse ja kummardavad paavsti ees. “Küll nende mõttemaailm pidi koosnema eri osadest!” imestanud ta.

“Tallinna Linnamuuseumis saab näha suurepärast filmi “Laulev Revolutsioon”, mille tipuks sai Balti kett. Seal on näha, kui vaimselt rikkad on teie inimesed – kui ligi pool rahvast  tuli Lauluväljakule! Te järgisite Mahatma Gandhi põhimõtteid mitte muuta maailma relvadega, ja võim vaheldus teil rahulikul teel.”

Sipponeni sõnul ei mõisteta Läänes tänini, mis siin õieti toimus. “Eesti oli veidi eespool oma vaimses üleolekus, siin vaadati Soome TV-d. Kuid meie, eestlased ja soomlased, ei rääkinud üksteisega vabalt. Meedia aga kindlasti ärgitas inimesi mõtlema ja tegutsema. Teie, eestlased, peaksite olema uhked selle üle, mida suutsite ellu viia.”

Sügaval südames soomlased tunnevad ja hindavad eesti kultuuri ja Eesti vabadust, kuid tavainimesed lihtsalt ei räägi sellest palju. “Teeme tõsist tööd, ilma suurema lärmita,” möönis Sipponen. Lõpuks kutsus ta eestlasi üles aktiivsemalt pooldama pikka aega unistatud Tallinna–Helsingi tunnelit, sest “siis oleksime mõlemad Kesk-Euroopaga paremini seotud”.

Ettekannete järel võtsid sõna Viktor Palm, Mati Hint, Rafik Grigorjan ja Rein Veidemann..

Refereeris Urmi Reinde

Jaga |