Elu kui möisa köis

Kusagil on elamine ja elud,

meile lihtsalt väga kaugel siit.

Aga meie abitumalt veedame oma ea siin.

Kuidas normaalselt elada, keegi meist ei tea.

Rikastel elu vaikselt loksub tasakesi,

meil vaestel kiduneb kui seismajäänud vesi.

Meil paluvaiks sõnuks pole enam suud,

ainult kirjuta-kirjuta abiavaldus igas kuus.

Kus on õigus? On ainult valed, ei midagi muud.

Juba iidsetest aegadest pärit valitsemisvõim.

Loodud inimestel' süda, oleks söögilaud,

oleks toidupala, leib ja inimene, kes ei alistu.

Praegu suur mure on meil -

kui paljud joovad viina, palju, veel ja veel.

Hing ei ole puust, selleks elu ruumi teeb,

vaikselt kannatama peame. Aga miks?

Kas tõesti oleme aruta,

mõttelt vaene igaüks?

Kuhu peame põgenema oma kodust - Eestist?

Kuhu? Iseenda eest?

Karjuda? Kus on see koht mu kisal?

Kui päästan valla karjatuse:

elu on ja pole! Inimene, mõistus tule appi!

Siin aetaks' taga aegund asju, luukeresid kapist.

Oled ju oma, kuid võõram kui võõras.

Kartulikoored oleme söönud ära,

kuid Brüsselis ainult Eesti riigi sära.

Öeldakse nii: kõikjal kõiges

las lohiseb kui vanasti, kui möisa köis.

ÕILME TRISBERG, Tallinn

Jaga |