Pronksmees, kes jäigi ellu

Ootamatult usaldas ajalugu Eestile ülla missiooni meenutada rahvusvahelisele üldsusele veelkord eelmise ilmasõja ebainimlikke õudusi. Eesti pani maailma uuesti analüüsima üleilmse massimõrva tagajärgi ja hoiatama järgmise õuduste eest.

Sõda on kerge puhkema. Kuid nagu eestlaste ajalooline kogemus kinnitab, ei pruugi ta niisama lihtsalt lõppeda.

16 aastat pärast taasiseseisvumist on Eesti jõudnud teist korda maailma esiuudistesse. Eelmine kord oli see 1994. aasta lõpul, kui uppus reisiparvlaev Estonia.

Eesti Ekspress nr. 18, 3. mai 2007

Enne algust 

2007. aasta kevad. On märts. Ilm, nagu siinmail kevaditi ikka, saadab Eestimaa peale tormi ja tuult, lund, rahet ja vihma segamini. Inimesed ihkavad päikest ja rahu, kuid seda ei paista veel niipea tulevat. Kuu kolmandal pühapäeval hakkab Eesti Televisiooni ekraanil jooksma Venemaa kultusfilm „Meister ja Margarita“. Kummalisel kombel satub see linateos meie ekraanidele erilisel hetkel, mil poliitilised kired tänavail on köetud taevani. Eesti rahvuslased sinimustvalgete lippude lehvides ja vene äärmuslased punaste loosungite all püüavad, üksteisest üle karjudes ja politseid appi kutsudes, kuulutada viimase maailmasõja tõde. Mõlemad pooled peavad end sõja võitjaks ja asi läheb mitmel korral käsikähmluseks. Tallinna kohal ripuks nagu kõrgepingeliin, mille kahe isolaatori vahel sähmib hiiglaslik säde. Suurem ülelöök, mis kõlaks kui piksemürin ja sulataks kaitsmed, on vaid aja küsimus.

Ja sel hetkel astuvad Maarjamaa rahva tubadesse vene kirjandusklassika müstilised peategelased: inimsuurune must kass Peemot, Saatan, Jeesus ja tema hukkaja Pontius Pilatus. Nii  Mihhail Bulgakovi surematut romaani ennast kui ka selle ekraniseeringuid ja lavastusi on ikka ning alati saatnud kohutavad kokkulangemised, must maagia, ebatavalised juhtumused, õnnetused, näitlejate ootamatu haigus, aga ka nii mõnegi enneaegne lahkumine igavikuriiki.

Värskest linateosest, mis pidi üllatama erilise siiruse ja romaanilähedusega, oli juba nii palju räägitud, et esimesest õhtust peale köitis ta teleekraani ette suurema osa eestikeelsest vaatajaskonnast, venelastest rääkimata. Nagu teada, sõlmib see saladuslik raamat omavahel kokku 1930ndate aastate sotsialistliku Moskva kireva argielu ja ligi 2000 aastat tagasi lihavõttepühade eel juhtunud julma piibliloo Jeruusalemmast. Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus laseb vastu oma tahtmist risti lüüa kerjusest Jeesuse, kelle haud hiljem avaneb ja surnu lahkub sellest. Raske taagana lõhub inimlikust argusest tehtud surmaotsus prokuraatori hinge ja jääb teda igavesti saatma. Kuni tänaseni välja...

„Me oleme nüüd alati koos,“ ütles talle unes filosoof, see räbalais hulgus, kes oli teadmata viisil sattunud Kuldseks Odaks hüütud ratsaniku teele. „Kus on üks, seal on kindlasti ka teine. Kui keegi tuletab meelde  mind, ei jäta ta meenutamast ka sind. Mind, leidlast, kelle vanemad teadmata, ja sind, tähetargast kuninga ja kauni möldritütre Pila poega.“ – „Jah, pea siis meeles, ära unusta meenutamast mind, tähetarga poega,“ palus Pilatus. Ja kui tema kõrval sammuv En-Saridi kerjus unenäos selle peale noogutas, naeris ja nuttis Juudamaa julm prokuraator unes suurest rõõmust...

Tõnise mäe kaotatud lahing 

Ma ei tea, kas nüüd liialdan? Kas on see liialdus, kui mõelda, et samasugune dialoog, nagu lõunamaises Jeruusalemmas 2000 aastat tagasi, võis kolmandal nädalal pärast venelaste lihavõtteid kõlada ka iidses Põhjamaa pealinnas Tallinnas. Pole ju võimatu, et aastal 2007 vahetasid kaks meest omavahel umbes samu sõnu, mis omal ajal Juudamaa pealinnas lendu lasti, sest saatus määras  need kaks eestlast nüüd igaveseks ajaks kokku. Kui meenutatakse üht, ei saa ka teist nimetamata jätta. Esimene meestest, Andrus, on lihast ja luust ning tema käsk kõige kõvem, mida Eestimaal keegi anda saab. Teine eesti mees lahkus elavate hulgast juba ammu, suure maailmasõja lahinguis, kuid kunstniku poolt pronksi valatuna elab ta tallinlaste keskel oma elu edasi ka täna. Varajastel hommikutundidel vastu reedet, 26. aprillil, peavad mehed oma viimase, Tõnise mäe lahingu. Nad kaotavad mõlemad. Rahvas ristib selle äreva kevadöö Pronksiööks...

...Vaid kaks päeva varem oli lõkkele löönud imetilluke lootusesäde Venemaa ja Eesti vaheliste suhete soojendamiseks. “Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini matuste järel korraldati üleeile Kremlis vastuvõtt, n-ö peied, kuhu olid kutsutud kõik kohalesaabunud riigipead ja muud kõrged külalised,“ kirjutas 27. aprilli Eesti Päevaleht. „Teiste seas oli kohal Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Kui Ilves läks veelkord avaldama kaastunnet Jeltsini lesele, juhtus nii, et tema ja Naina Jeltsina vahel seisis elus Vene president Vladimir Putin. Kikilipsuga Ilves astus loomulikult Putinile ligi, ulatas käe ja teatas: „Tere, mina olen Eesti president!“ Edasi teatas Ilves Putinile, et ta on alati valmis kohtuma temaga mis tahes kohas  ning arutama mis tahes teemasid. Putin vastas „Natürlich!,“ kuna Ilves oli pöördunud tema poole saksa keeles. See hästi põgus jutuajamine oli teadaolevalt esimene kord, mil Eesti praegune president on kohtunud Venemaa praeguse presidendiga,“ teatas leht oma lugejaile.

Kui veel tol kolmapäeval, mil Jeltsinit mälestati ja Venemaa president Eesti kolleegile leebust üles näitas, võis mõlemas pealinnas – Moskvas ja Tallinnas – keegi tõepoolest väikest lootust hellitada, et liivajooksnud suhted kahe naabri vahel paranema hakkavad, siis reede hommikuks oli purunenud viimne kui niidiots. Moskva läkitab sel päeval Tallinna poole vaid räiget hukkamõistu. Linnapea Juri Luzhkov süüdistab Eestit fashismi õigustamises, Vladimir Zhirinovski kutsub üles moraalsele protestile, Venemaa peaminister Sergei Ivanov teatab kavatsusest jätta Eesti ilma transiitvedudest ja koos sellega Venemaalt saabuva transiidi tuludest. Mõne tunniga pöörasid kahe riigi suhted teravasse kriisi, millesarnast mäletatakse vahest ehk 1939. aasta baasidelepingu sõlmimise päevilt.

(Järgneb)

Jaga |