Eestlase ajalugu on üks suur müstika

JÜRI KADAK,      02. august 2006


4. osa

Vihkamise püha kolmainsus

Nagu eelmises loos märgitud, seisnes Gustav Naani „kõige filosoofilisemate seisukohtade" teine seaduspärasus selles, et iga põlvkond tahab olla eriline. Nüüd on tänane võimupõlvkond kuulutanud välja ideoloogia, mille kohaselt on kuulutatud ristisõda tibladele ja kommaritele ehk endistele ning KGB-le. Turmtuli on nii tugev, et ka praegu võimul olevad endise nomenklatuuri esindajad ei julge iitsatada ja peavad paremaks kui mitte just uut ideoloogiat õigustada, siis vähemalt vait olla. Igatahes hirmutatakse tänapäeval selle ideoloogiaga lapsi ja meie õpetatud kuldsuud hüüavad, et kui poleks olnud tiblat, kommarit ja KGB-d, elaks praegune Eesti maapealses paradiisis. Aga äkki seisnevad meie ajaloolised ebaõnnestumised hoopis oma vigades ja juhmuses?

Tibla

Kuid kes on see sõimusõnana võetav tibla, sellele on vastuse võlgu nii Eesti Entsüklopeedia toimetus kui ka Ivan Orav. Kas on tegemist kogu vene rahvaga või sõjajärgse puhvaikas ja vatipükstes punasõduri ning umbkeelse kotipoisi halvustava nimetusega, kellest ei sõltunud karvavõrdki Eesti Vabariigi iseseisvus või selle okupatsioon? Viimastel oli sisuliselt valida kas punaarmee või GULAGi vatiriietuse värvi või ellujäämise vahel. Mõlemad grupid kas lahkusid Eestist või oli nende osakaal hilisemate uusasukate hulgas minimaalne. Demograafilise ohu allikaks said aga hoopis nn limitshikud ehk madala kvalifikatsiooniga tööjõud, keda mitte niivõrd Moskva kui meie majandusjuhtide väärarvestuste ja ambitsioonikuse tõttu massiliselt eksporditi. Just see enamus ning nende järeltulijad elavad praegu Eesti Vabariigis oma sisuliselt suletud ühiskonnas, vaatavad Vene televisiooni ja kiruvad Gorbatšovi, Jeltsinit ning Eesti riiki. Ettevõtlikum venekeelne nomenklatuur ja intelligents aga kas lahkus itta või läände. Igal tsiviliseeritud inimesel tuleb aga tunnistada, et venelane ehk russ ei ole mitte madalalaubaline neandertallane ehk tiblaks sõimatu, vaid täisväärtuslik indoeurooplane, kes kujunes kõigi Kesk- ja Ida-Euroopa ning ka Aasia rahvastest vene õigeusu integratsioonikatlas. Seda tunnistavad enamuses Euroopa rahvad. Miks siis meie tahame oma eriarvamuse juurde jääda?

Eestlane ei tahtnud preestriks ega parteiametnikuks

Näidates näpuga venelasele, võime näpuga näidata kõigile teistele rahvastele ja nende ajaloole. Isegi natsipoliitikud ei saanud eitada Venemaa ja tema rahva tohutut intellektuaalset potentsiaali. Meil on aga ajaloos vedanud, kui Lembitu kaotas Madisepäeva lahingus Rooma paavsti rüütlitele, sest võidu korral oleksime võinud sattuda hoopis meelitavama vene õigeusu kiriku ruumi ja meie tänased laulupeod, kui nad üleüldse oleksidki toimunud, oleksid olnud enam setu laulupeo nägu. Siis poleks põhjust ka venelasele näppu näidata. Ajaloouurijad aga vaikivad sellest, miks Nõukogude perioodil oli Leedus suhteliselt vähe venelasi ja miks neid oli palju Eestis ja Lätis. Miks Leedu kompartei oli enamuses leedukeelne ja miks meil venekeelne? Kas kõigi rahvaste sõbral Jossif Stalinil oli leedulaste vastu mingi eriline sümpaatia? Kuid leedulastel olid omad katoliku preestrid, Algirdas Brazauskas ning proletariaat. Aga kus olid need meil? Kui aga paganast eestlane ei tahtnud saada preestriks või hiljem kompartei tshinovnikuks, siis eksporditi neid sisse ja kirikus ning parteikoosolekul jäi kehtima uus keel ja uued kombed. Sama puudutas ka tööjõudu.

Eestlasele suurtööstus ei meeldinud

Proletaarsete protsesside juured Eestis on pärit 19. sajandi teisest poolest, kui meil hakati intensiivselt rajama suurtööstusi ja selleks vajalik tööjõud toodi Venemaalt, sest enamik eestlasi lahkus samal ajal hoopis Venemaale hingemaad muretsema, kui loodavates tööstustes oli tööjõudu vaja. Kas tegemist oli impeeriumi salaplaaniga ja miks eestlased ei asunud massiliselt tööle loodavatesse tööstusettevõtetesse? Kui vaid pealiskaudselt analüüsida rahvuslikku koosseisu erinevates majandus- ja tootmisharudes, selgub, et eestlasele pole kunagi sobinud suurtööstus ja konveierliin. Ilmselt pole seda sotsiaalset faktorit analüüsitud ei esimese ega teise vabariigi ega ka Nõukogude Eesti ajal. Eestlase traditsiooniline koht on olnud põllumajanduses või selle ümbertöötluse toomisharudes, teatud transpordiliikides ja teenindussfääris. Isegi möödunud sajandi 30ndatel, kui kiirestiarenevas põlevkivitööstuses ei jätkunud töökäsi, ei läinud eestlasest tööta tööline sinna. Nüüd on nii põlevkivi- kui energeetikatööstus venekeelse tööjõu käes ja ilmselt on kõige lihtsam kõiges süüdistada Moskvat. Ilmselt peaks seda tõsiasja ka tänane majandus- ja kommunikatsiooniministeerium oma strateegiates arvesse võtma, sest uksele koputavad juba uue põlvkonna limitshikud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)