Sõjateater USA rahaga

Allan Alaküla,      13. aprill 2005


Misjonärid. Dokumentaalprojekt
Autor-lavastaja Merle Karusoo
Rakvere Teater
Endises Vanalinnastuudio majas 6. aprillil

Eesti poistest Afganistani sõjas rääkiv Merle Karusoo tükk on mehine, masendav ja tegelik. Üks killuke meie lähiajaloost on teatrikeeles lahti võetud. Kui poleks praegust Iraaki ja Afganistani, võiks see eelmine sõda jäädagi ajalooks, nagu on meile ajalugu umbes samal ajal, 1980. aastate algul toimunud koolirahutused Tallinnas või neljakümne kiri. Või kuuluks jutud Afganistanis käinud meestest samale riiulile vaaride mälestustega Jaapani ja Krimmi sõdadest.
Karusoo aga ei tegele kauge ja eksootilisega. Tal on värsketel paisetel tantsija kuulsus. Eriti sürrealistlik tunne tekkis aga kavalehelt USA saatkonna, Eesti Kaitseministeeriumi ja Kultuurkapitali logosid leides.
Propagandatehnikas pole ikka mitte essugi muutunud, kui parafraseerida vanameister Baskinit, kelle endises teatris Vanas Sakalas etendust õnnestus vaadata! Meenus oma keskkoolipõlvest mingi komsomoli organiseeritud rahulaulude konkurss. Sõda Afganistanis käis, N Liit oli agressor ja tinakirstudes toodi tagasi ka eestimaalasi, järelikult tuli meie noortel lasta laulda rahust. Lauldi: „... sõdur on kui teisedki, ka tal on ema ...". See lohutas.
Täna on Iraagis agressoriks USA ja Eestigi on mestis. On ka kaotusi. Järelikult tuleb just nüüd näidata, kui kole on sõda. Afganistani eelmise sõjaga võrreldes tänased USA tiiva all sõdimised nii karmid ei paistagi. Alateadvusele jällegi lohutus missugune.

Juhan Partsi ingliskeelse pugemise paroodia paneb seni klompi kurgus tundnud saalitäie siiski ohjeldamatult naerma. George „Kauboi" Bushi mõnitamine mitte nii kõvasti. Publiku reaktsioon oli ootuspärane.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)