Keskerakonna kongressile tagasi mõeldes

Ta tõstatab selles õiglaselt mitmed probleemid: "Eesti vajab poliitilist jõudu, kes suudab näha arvude taga inimest... Ühiste väärtuste ja ühisosa leidmine oma rahva huvide eest seismisel... Kirik keset küla tähendab seda, et tehakse kõik selleks, et leida kompromiss kahe või enama poole vahel. See tähendab ka seda, et loobutakse teise poole välistamisest... Elu võimalikkusest maal võime koostada väga ilusaid ja säravaid reklaamplaane, kuid lahendustest oleme jäänud aina kaugemale... Riik ja omavalitsus on praegu oma ühisosast sama kaugel kui kabemäng ja kellamäng... On palju lapsi, kellel pole võimalik süüa ühte sooja toidukorda päevas... Eelnõu, mis keelustaks alkoholi reklaami teles ja raadios..." (Ainult astmeline tulumaks jäi Jüril mainimata.)

Kõik need ettepanekud on olnud ja on tänagi Keskerakonna soov ja taotlused, mille järgi joonistubki välja meie tsentristlik inimkeskne maailmavaade.

Ratta artikli väga optimistlik pealkiri ütleb, et üksmeelne poliitika on võimalik. Aga kas paremerakonnad nõustuksid nende ettepanekutega? Või suudame koostööd teha ja üksmeelele jõuda vaid nendest loobumise hinnaga? Aga siis kerkib küsimus: kas ongi enam vaja sellist Keskerakonda, mis oma palge minetab vaid "rikastele ja ilusatele" järeleandmiste hinnaga? Või on hoopis nii, et kui soovime riiki, mis inimesest ja kogu rahvast hoolib - et põllumajandus ärkaks õitsele, et ääremaad ei jääks tühjaks, et välismaalaste käes olevad pangad ja firmad ei kandiks meie rahasid vaid välismaale, et inimestel oleks Eestis tööd ja nad ei peaks majanduspõgenikena välismaale minema, et riik poleks õrnõhuke ja riigimeedia oleks tasakaalustatud, et e-valimised oleksid ka tegelikult turvalised ja töökindlad, et suudaksime päästa oma rahva iibe ja riigi jätkusuutlikkuse jne - siis Keskerakonna muutumisest üksinda ei piisa, ja nagu ütles Savisaargi oma kongressikõnes - ka Reformierakond peab muutuma.

See, et me ei ole kordagi valitsust moodustanud, on vaid ettekääne Savisaare tagandamiseks. Kas valitsusse kuulumine üldse on iga hinna eest vajalik? Tugevast ja kindla maailmavaatega opositsioonist on riigi ja rahva käekäigule rohkem kasu, kui oma programmilistest eesmärkidest loobumise hinnaga koalitsiooni hüpiknukuks olejast. Nagu olid hiljuti rohelised, ja, hoidku Jumal, et nüüd sotsidega sama juhtuma ei hakkaks.

Kunstlik on ettekääne, et Savisaarega ei ole võimalik koostööd teha. Koalitsioonis oleme olnud kahekümne aasta jooksul vist kolm korda ja algaastatel olime ka ise valitsuse moodustajad. Hea sõnaga tuletaks meelde REF ja KE kui võrdväärsete partnerite kompromisskoalitsiooni, kus koostöö sujus kuni valimisteni ja jätkunuks valimised võitnutel ka järgmises koalitsioonis, kuid IRL-il oli hädasti vaja kiilu lüüa, et võimule pääseda. Ju neil läks meel kadedaks, et keskidega koostöö nii hästi laabus. See oli siis, kui meil koostöös rahvaliitlastega õnnestus Eesti Elektrijaamad mahaparseldamisest päästa ning Eesti Raudtee ärastajate käest tagasi osta.

Hea koostöö laabus keskidel Tallinna linnavalitsemiskoalitsioonis sotsidega, kui mitte üleöö ei oleks kõrgelt Toompealt tulnud koostööaltile Katrin Saksale käsk: lõhkuda koalitsioon, ja kohe!

Nii ongi seni kõik "koostöö puudumised" lavastatud Keskerakonnale vaid väljastpoolt. Põhjuse leiab alati!

Tegelikult on ju erinevate maailmavaadetega erakondade vastasseis igas demokraatlikus riigis normaalne nähtus, sest iga erakond püüab oma programmi ellu viia riigis elu edendamiseks, ning seda vastasseisu on võimalik muuta vaid võimalusega moodustada oponendiga kompromisskoalitsioon või vahetada valitsuskoalitsioon välja... Aga seda juba vaid VALIJA kaudu. Muud võimalused demokraatlikus ühiskonnas puuduvad.

Siia see "aga" maetud ongi. Meie valitsejad on väga nutikad olnud ja osanud riigi neljast võimust kolm (kohtusüsteemi kohta ei oska väita) vaat et igikestvalt "ärastada"parempoolsete haldamiseks ja mõjutamiseks. Ja ei vaja vist tõestamist tõdemus, et kelle käes on meedia, selle käes on ka võim.

See hakkab parimini silma valimiskampaaniate aegu, kui opositsioonile meedias positiivseks sõnumiks sõna ei anta. Ikka uskumatult suur mõju on valimispropaganda suurusel, eriti läbi meedia - nii suur, et isegi need, kes "rikaste ja ilusate" poolt ei peaks hääletama (vaesed, töötud, heidikud, alla toimetulekupiiri virelejad jne), hääletavad ikka vaid Ansipi partei poolt.

Just siit tulekski otsida põhjusi, miks keskklassi ja vaeste eest seisvad erakonnad saavad valimistel vähem hääli ja miks nad valitsust ei moodusta.

Kõik ülejäänu - võtke Savisaar maha, siis me hakkame teiega koostööd tegema; "vene kaart"; Savisaarega polevat võimalik koostööd teha; Savisaar polevat ammu juba tõsiseltvõetav (Ansip); ka valimisvõidu puhul ei anta võimalust valitsus moodustada (Ilves) jne jne on vaid kavalad väljamõeldised, et valijat eksitada. Või nagu Savisaare kongressikõnest võisime lugeda: ajupesu on olukord, kus propagandasõnum edastatakse infosulus publikule.

Kui tagasi vaadata, siis isegi juba Koonderakond sunniti laiali minema; kuningriiklased vist tõesti ei sobinud parlamenti; maailma kõige parempoolsemad rohelised on ise süüdi, et nad enam pildil ei ole; rahvaliitlased sunniti läbi kadriorgia lavastuste areenilt lõpuks lõplikult lahkuma; kui sotsid keskidega kindlate mõttekaaslastena koostööd ei tee ja julgevad paremliberaalsele võimule vastu hakata, siis tabab neid samuti rahvaliitlaste saatus - kui aga lähevad koalitsiooni võimudega, kui palujad, siis peavad oma vasaktsentristlikest ideaalidest loobuma ja omakorda ootab neid roheliste saatus. Ja siis ongi jäänud veel viimane takistus teel 1934. aasta Pätsu diktatuuri kordamiseni - need tühised keskid oma Savisaarega pühime suure õnne teelt Laari "Plats puhtaks!" luuaga...

Miks lugupeetud Jüri Ratas ei nõustunud avaldama Kesknädalas oma kongressikõne teksti? Mina küll sooviksin teada saada, kui palju on Jüril arenemisruumi. Seni aga ütlen veendunult, et täna on veel taasiseseisvunud Eesti kõige suurem ja õiglasem poliitik Edgar Savisaar.

UDO KNAPS, võitlev Kesknädala lugeja Märjamaalt, Rapla maakond

Jaga |