Kas meie hooldushaiglates töötavad sadistid? Psühholoogiline vaatenurk

Voodislamajad, kõikide meie ühiskonnaliikmete vanemad või vanavanemad on meie valitsejate poolt meedia toel ammuilma tunnistatud elamiseks kõlbmatuteks, kelle kaela on riputatud hinnalipik: kasutatud, pomm riigieelarve küljes, valel ajal elanud, ühiskonna taak jms. Vanainimestelt on elutee lõpus võetud nende viimane kallim vara – inimväärikus. Nende ühiskondlik väärtus on ümmargune null. Surutuna vooditesse omaenese rooja sisse vedelema, kangete uinutite mõju alla koomataolisse unne, on nad sunnitud mõttes paluma andestust, et nad veel üldse olemas on.

Teiselt poolt töötavad hooldajad samuti ebainimlikes tingimustes: väikese palga ja limiteeritud hooldusvahenditega on nad sunnitud hoolitsema niisuguse hulga hoolealuste eest, et nad pole selleks füüsiliselt võimelised, rääkimata nende psüühilisest seisundist. Nagu kirjeldab (EE 21.06) üks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud hooldusõde, et ta tahab ka olla inimene, mitte „sitarookimise brigaad“. Neis tingimustes töötavaid hooldusõdesid tabab varem või hiljem frustratsioon, mis on pettumusega kaasnev hingeline pingeseisund, kui inimese taluvuse piir on ületatud ning ta ise pole võimeline olukorda muutma. Inimene hakkab ennast lõpuks ise kaitsma. Levinuim minakaitsevõte on agressioon, mille puhul on tegemist organismi kuhjunud pingeseisundi väljaelamisega käeulatuses olevate objektide või inimeste peale, seejuures julmalt ja süütundest vabana. Tõenäoliselt käituvad hooldushaiglates kõige julmemalt need hooldajad, kes on sinna väikese palga peale tööle tulnud viimases hädas, ilma igasuguse ettevalmistuse abistamissoovita, kuid madala hariduse ja puuduliku keeleoskusega. Anna sellistele inimestele kätte väiksemgi võim endast abitumate üle ja nad kasutavadki seda julmalt ja isegi rahuldustundega voodislamajate mõnitamiseks.

Kuhu vaatavad peaarstide silmad, kelle kohustuste hulka peaks kuuluma võimaluste piires inimlikuma õhkkonna loomine oma võimupiirkonnas? Kas osa neist on samuti kaotanud oma inimliku näo? Söandamata teha kaugeleulatuvaid üldistusi. Vaadates „Pealtnägijas“ demonstreeritud filmi Keila hooldushaiglas valitsevast olukorrast ja peaarsti üliülbest käitumisest, siis seal see just nii oligi.

Jätan lugejate otsustada, kas meie hooldushaiglates töötavad inimesed on sünnipärased sadistid või on nad sadistlikuks kujunenud olude sunnil. Või on sadistid hoopis need, kes säärase õõvastava olukorra hooldushaiglates on tekitanud?

P.S Samal ajal kui Patsientide Esindusühing, Tervishoiuamet jt instantsid tegelevad arvutite taga üksikkaebuste uurimise ja menetlemisega, karjub inimeste viimse piirini alandav olukord hooldushaiglates lausa näkku. Loomakaitsjad tegid „Pealtnägijas“ demonstreeritud filmi sigade solvamisest meie sigalates. Kus on Inimõiguste Instituudi sama häälekad teod? Inimene pidavat olema iga ühiskonna kallim vara, igatahes sigadest ülem.

Anne Tuurand, psühholoog, Harjumaa

Toimetuselt: Artikkel jäi Eesti Ekspressis avaldamata põhjendusega: ei paku huvi.

Jaga |