Neli erakonda peata, kaks erakonda kahe peaga

Teiseks puuduvad tõsiseltvõetavad liidrid ka teistel koalitsioonipartneritel SDE-l ja IRL-il. SDE-l on mai lõpus tulemas üldkogu, kus kuuldavasti esitatakse mitu esimehekandidaati – Urve Palo on juba jõudnud avalikult loobuda, ja osa sotse on huvitatud Mikseri jätkamisest. Kuid on kuulda ka n-ö teisi ettepanekuid. Millega ja kas üldse sotsid üllatavad, saame näha. IRL Reinsalu juhtimisel kaotas parlamendis 9 kohta ja viimases erakondade reitingutabelis möödus IRL-ist isegi vaid mõnesajaliikmeline Vabaerakond. Reinsalu on lubanud ameti juunikuus maha panna, eks me näe.

Keskerakond on mõistetavatel põhjustel aktsioonides hetkel nõrgem, kuna karismaatiline ja kogu Eesti poliitikat tugevalt mõjutanud esimees Edgar Savisaar viibib haiglaravil. Erakond siiski näitab end traditsiooniliselt töiselt ja teadlikult hoidub suurematest riskidest.

Need neli parteid on siis justkui ilma juhtideta. See-eest Vabaerakonnal ja Konservatiivsel Rahvaerakonnal on mõlemal koguni kaks pead – vabatmeestel nime poolest esimees Andres Herkel ja häälte poolest esimees Artur Talvik. Rahulolekut Vabaerakonnaga näitab Turu-uuringute AS reitingu-uurimus, mis kinnitab, et see erakond tõstis kuu ajaga pärast valimisi oma populaarsust tervelt 5% võrra.

Kaks pead on ka EKRE-l, isat-poega Mart ja Martin Helme. Nende suurimad võitlused on peetud oma „wunderkindi“ Jaak Madisoni kaitsmisel juba kolme rünnaku eest ning mõõkade ristamisel „lilla brigaadiga“. Populaarsus on kõige selle juures jäänud samaks; seda ehk tuleb lugeda saavutuste hulka.

Ükskõik, mida me erakondade siseelust või perspektiividest ka ei arvaks, igavust ei ole Eesti poliitikaelu pärast märtsivalimisi pakkunud. Tegelikult on ju täitunud valija soov näha „nelja kartellierakonna“ asemel Riigikogus värvikamat seltskonda. Kahjuks on valitsus kogu sellest võimalikust värvikirevusest valinud vaid halli 50 varjundit.

Jaga |