Kuue-seitsme aasta pärast on siin nagu Hitchcooki filmis

JAANUS KÕRV,      09. veebruar 2005


Veebruari kolmanda päeva pärastlõuna Suislepas Viljandimaal.
Poe juurde on jõudnud kalakaupleja, keda kohalik nimetas Aareks. Olgu ta siis Aare. Aare käib siin kord nädalas, toob suitsuräime, -turska, skumbriat, räime ja heeringat. Viimased ongi kõige minevam kaup, maksab ju räimekilo 10 ja heeringas 25 krooni.
Küsimusele, kuidas elu siinkandis läheb, vastab üks külamees, kellest võib aru saada, et viimane aeg oleks heeringat peale haugata: "Kuue-seitsme aasta pärast on siin nagu Hitchcooki filmis!" Kuidas Suislepa öelduga seostub, jääbki selgusetuks.
"Siin pole muud kui võlg ja nälg!" toetab teine kalanõudleja eelkõnelejat.
Asi läinud untsu kolhooside lagunemisega. Sellest ajast on kõik allamäge libisenud. Tööd ei ole, kel vähegi hakkamist, läheb minema. Ja mitte ainult Viljandisse, kust juba Tallinnasse ja Tartusse tööd otsima minnakse.
"Mustla on juba tühjaks jooksnud, siin pole peale vallamaja ja koolimaja midagi, mis tööd annaks," võtab kolmas sabas seisja kokku. Mõned pidavat veel tänu metsale, mida tasapisi müüakse, naha toore hoidma, aga kauaks sedagi. Mida vallaisad-rahvaliitlased olukorra parandamiseks ette on võtnud? "A mis neil, need, kurat, laiutavad ka käsi," põrutatakse mürgiselt. Suure poliitika kohta lüüakse ainult käega, et pole sealt tulemas midagi.
Nõnda valitseb lumevalgeil Tarvastu-mail must tulevikuta masendus.
Kui palju on Eestimaal selliseid paiku?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)