Kas eesti rahvas jääb püsima?

ELHONEN SAKS,      05. märts 2003


Eestlased, võtke eeskuju meilt, minu rahvalt - juutidelt. Me olime kaks tuhat aastat olukorras, kus iga normaalne rahvus oleks välja surnud. Ilma riigita, ilma ühise kõnekeeleta, ilma võimaluseta pidevalt omavahel suhelda. Aga me jäime elama. Kõik katsed meid vägivaldselt assimileerida, sundida meid loobuma ideest omariikluse taastamiseks, kukkusid läbi.

Kuulen ja loen pidevalt väitlusi teemal "Kas eesti rahvas jääb püsima?" Absurdne küsimus! Loomulikult jääb, kui ta seda tahab! Selleks on olemas kõik eeldused - väga ilusa kõlaga rahvuskeel; omapärane kultuur ja vaimulaad; mitte pikk, kuid kangelaslik ajalugu ja kõige olulisem tegur - sõltumatu riik.
Mina ise ei ole eestlane, olen juut. Aga mu vanavanemad tulid siia kanti elama juba 19. sajandi viimasel veerandil. Minu isa ja ema on siin sündinud ja ammu maetud Eestimaa mulda. Olen ise elanud Eestis kolmveerand sajandit, see on minu kodumaa ja ma jagan eestlastega kõike - nii rõõmu- kui ka murepäevi.
Samas olen meelsuselt rahvuslane, pean väga oluliseks kõigi rahvuste säilimist. Inimkonna maine maailm ja maailmakultuur on imepäraselt kaunis tänu oma mitmekesisusele ja peab sellisena ka säilima. Iga rahvuse kadumine on löök kogu maailmale. Sellepärast on ka eestluse püsimajäämine vajalik kõigile. Ei tohi esitada küsimust - olla või mitte olla? Pidagem meeles ühe ilusa isamaalise laulu sõnu "... eestlane olen ja eestlaseks jään ... eestlane olla on uhke ja hää!"

Mida oleks tarvis teha, et eestlus püsiks?

Võtke eeskuju meilt, minu rahvalt. Me olime ligi kaks tuhat aastat olukorras, kus iga normaalne rahvus oleks välja surnud - ilma riigita, ilma ühise kõnekeeleta, ilma võimaluseta pidevalt omavahel suhelda. Aga me jäime elama. Ja kõik katsed meid vägivaldselt assimileerida, sundida meid loobuma ideest omariikluse taastamiseks, kukkusid läbi.

Mis hoiab rahvast koos?

Me jäime elama, sest me tahtsime elama jääda! See on kõige olulisem. Rahvas, kellel on aade ja soov olla olemas, ei kao kunagi. Ainult soovist muidugi ei piisa. Peab tegutsema, vaeva nägema, paljustki loobuma. Mul ei ole voli ega õigust õpetada - iga rahvus on ise oma õnne sepp. Aga ma räägiksin paar sõna sellest, mida on teinud ja teevad juudid ka praegu.
Meie rahvas oli, ja enamus meist on ka tänapäeval, väga perekeskne. Meie ideaaliks on perekond, kus isa, ema ja lapsed austavad ja armastavad üksteist. Lahkhelisid võib tekkida, eriarvamused on paratamatud, aga häda korral ollakse teineteisele toeks. See kehtib vanavanemate ja lastelaste ning lähedaste sugulaste kohta.

Rahvaarv sõltub laste arvust. Keskajal, kui meid rängalt rõhuti ja suremus oli suur, sünnitasid juuditarid palju lapsi. Tänapäeval on see arv veidi väiksem, kuid keskmiselt siiski kolm last.

Juutide kapital on haridus

Kõige tähtsam ülesanne laste kasvatamisel on neile võimalikult hea hariduse andmine. Minult on küsitud - millest on tingitud juutide suur mõju nii kultuuri, majanduse kui ka poliitilises valdkonnas. Põhjuseks on meie väga kõrge haridustase. Vähe on ainult algharidusega juute. Palju lihtsam on leida neid, kes on lõpetanud mitu ülikooli, paljud õpivad töö kõrvalt eluaeg.
Juudid ei ole suletud rahvus, nagu ekslikult arvatakse, vaid avatud. Me võtame kõiki oma hulka, kes tahavad juudid olla. Loomulikult tuleb ära õppida meie rahvuskeel, tutvuda traditsioonidega, jagada meie saatust. Meid ühendab üheks rahvuseks mitte veri, vaid vaim.
Meie austame oma vanavanemate mälestust. Me teame, et kõik, mida me tänapäeval kasutame, on nende vaevarikka töö tulemus. Olen kuulnud arvamust, et iga juut sünnib kohe rikkana. Siinjuures viidatakse Ameerika juutidele. Aga see on vale. Ilmselt ei teata, et sada aastat tagasi sõitsid sinna põgenikud Ida-Euroopast, kes olid puruvaesed. Et nende järglased rikastusid, ei ole mitte "juutide vandenõu", vaid erakordse ettevõtlikkuse ja töökuse tulemus.
Me abistame oma rahvuskaaslasi, kes seda vajavad. Iidsest ajast on hoolitsus orbude, leskede ja haigete eest olnud juutide oluline missioon. Sealjuures on abiandmine anonüümne - mitte käest kätte, vaid vanasti koguduste rabide kaudu, nüüd fondide vahendusel.
Ja lõpuks - juudid on oma rahvusriigi patrioodid. Ka need, kes seal ei ela. Kõikidel kriitilistel aegadel on tuhanded vabatahtlikud, nii mehed kui naised, sõitnud appi oma isade maale.

Juudid olid ja on tänagi väga perekesksed. Meie ideaaliks on perekond, kus isa, ema ja lapsed austavad ja armastavad üksteist. Sama kehtib vanavanemate ja lastelaste ning lähedaste sugulaste kohta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)