Edgar Savisaar - radikaalne subjekt

Paraku pole see isegi põhjendatud argument, vaid pelk ettekääne, ja sellenagi üsnagi väänatud. Raha on eesti asja jaoks Venemaalt küsitud ikka ja alati: alates keisri ihuarstist doktor Karellist ja kunstnik Kölerist, advokaatidest ja riigiisadest Jaan Tõnissonist, Jaan Poskast ja Konstantin Pätsust ning lõpetades meie Tallinna kui olümpialinna üleslööjate Valter Klausoni,  Albert Noraku & Co-ga.

Puudulik tõlgenduskood

Isegi minu kadunud isa* suutis Venemaalt oma maarahvale päris kena raha välja võidelda, millest sai nii kirjanduspreemiaid kui ka Võrtsjärve mänge ja orkestripille jne -  toonaselt kultuuriministrilt Furtsevalt isiklikult. Alati on olnud pigem auasi Venemaa rahadega eesti asja ajada.

Aga see, et Savisaar erakonnale küsis, ei ole ju tõestatud. Ta küsis Tallinnasse ehitatava kiriku toetuseks. Mis näitab tema head poliitilist vaistu ja ka võimalusi.

Info, mida vene rahaskandaali kohta on, on tegelikult ebapiisav. Selle tõlgenduseks antakse paraku kindel, ent täiesti väär russofoobia-kood - umbes nii: Ameerikast või Saksamaalt raha küsimine on OK, aga Venemaa on ju meie vaenlane - Venemaalt ei tohi! Piibelgi õpetab, et tee endale sõpru ülekohtuse mammonaga. Meie lühinägelik välispoliitika on siiani Venemaa poole seljaga, rusikas käed taskus.

Savisaarele heidetakse ette, et ta tahab Eestit Venemaale maha müüa. Kulla inimesed: paremerakonnad on ju Eesti juba nii maha müünud, et siit pole enam midagi  müüa. Ainus, mis meile veel jäänud, on avatud Vene turg ja transiit. Ja seda, et Savisaar saab Venemaaga hakkama, näitab juba Peterburi Maria teatri sümfooniaorkestri praktiliselt üleöö Tallinna kutsumine.

Informatsiooni võib olla palju, aga kui pole õiget koodi selle mõistmiseks, ei saa me teadmist, vaid müra. Savisaare puhul on müra olnud vastaste teadlik eesmärk.

Järeltulija

Juba mõnda aega käib Keskerakonna tegijate võrgutamine ja hirmutamine ühtaegu. Ikka skeemi järgi: kui saate Savisaarest lahti, saate koalitsiooni, saate ministrikohad, muidu aga jääte igaveseks opositsiooni kolletama.

Mis siis Keskerakonna noortel teha? Kõigepealt tuleks aru anda, et Edgar Savisaare samastumine parteiga on riigimehele iseloomulik käitumine. Ka  Prantsusmaa kuningas Louis XIV ütles: „Riik - see olen mina!" Seda tõlgendati hiljem kui suurustlemist. Vaat, kus ütles... Aga riigimees ei saagi teisiti - riik on talle oma särgist lähemal. Nii on ka Edgariga - ta ei saa lasta erakonnal laguneda.

Edgar kunagi ka annab juhtimise üle, vaid järeltulijatele oma võidmise ja õnnistuse andes nagu prohvet Eelija omal ajal andis Eliisale kahekordse võidmise. Ilma Edgari võidmiseta - piltlikult ilma tema mantlita - pole järeltulijal Keskerakonnas suurt midagi teha.

Veel ei ole erakond valmis, veel ei ole inimesed valmis. Valmistumine ja valmistamine käib. Ja tõepoolest teab vaid Edgar Savisaar ise, kunas selleks on õige aeg. Jüri Ratas ütleb õigesti, et Keskerakond valib endale juhi ikka ise ega tee seda teiste käskude järgi.

Riigikogu ei vali ainult rahvas, vaid ka  meedia

Kuidas skandaalid tekivad? Lihtsalt - meedia kaudu. Eesti meedia on paraku praktiliselt vaid kahe omaniku käes:  Postimehe grupp Kadastikuga esindatult Reformierakonda toetamas ja Hans H. Luige meedia IRL-i taga. Ja asi jätkubki vanaviisi.

Kui ajakirjandus oleks selgitanud, et Reformi maksuvähendamispoliitika ei too ei majandustõusu ega tööpuuduse kadu, vaid ainult võimendab hüperinflatsiooni, oleks inimesed „vanaviisi" jätkamisega ilmselt ettevaatlikumad olnud. Meedia kiitis selle maksualandamislõksu vaikides heaks.

Ajakirjandus on neljas võim. Võim, mida ei valita. Võim, mis loob sotsiaalset reaalsust.

Ajakirjandus ei peegelda kunagi tegelikkust, vaid ikka ja ainult seda, mis süsteemile sobib.

Et Eestis üldse midagi muutuda saaks, tuleks meil vastu võtta meediamonopolide vastane seadus. Maksimaalselt 20% meediast võiks olla ühe omaniku omanduses.

Öeldakse, et parlament oli rahva tahe ja valik - „Rahvas andis mandaadid".  See on muidugi tõde. Aga valimised valmistas suurenisti ette meedia. Tegelikult valisid Riigikogu rahvas ja meedia koos.  Kui poleks olnud rahaskandaali - oleks Keskerakond võinud ka valimised võita, nagu Edgar Savisaar võitis need isiklikult.

Praegune meedia on meile ette valmistanud neli rasket aastat ja üritab nüüd vastutust rahvale veeretada.

Kui meedia on aidanud teha Riigikogu ja valitsuse, siis hakkab ta ka neid loomulikult kontrollima. Jah, need võimud peavad neljanda võimuga koostööd tegema, muidu on neil varsti lips läbi. Meedia end piirata ei lase. Meedia pürgib absoluutsele võimule.

Ainus, kes on meedia jaoks liiga radikaalne, on Edgar Savisaar. Tema ei allu meedia võimule. Mäletate „Eesti Ekspressi" suurtükkide, kahe vaieldamatu tippajakirjaniku täiesti läbikukkunud, lootusetult allajäänud intervjuud Edgar Savisaarega valimiseelses, 23. veebruari lehes.

Savisaar on radikaalne subjekt - sestap ei võta teda ükski maine võim.

Mina usun, et tal on ka Kõigekõrgema kaitse, võidmine ja mis olulisim - kutsumine Eesti maa ja rahva jaoks. Kahju, kui me sellest liiga hilja aru saame.

*Toimetuselt: Autori isa oli Kalev Raave, nõukogude ajal toimekas ajakirjanik, majandijuht,  ühiskonna-, teatri- ja kirikutegelane. Eesti vabanemise murranguaastail ehitas, suuresti rahvakorjanduse toel, rusudest üles Halliste kiriku Viljandimaal.

[esiletõsted]

 Alati on olnud pigem auaasi Venemaa rahadega eesti asja ajada.

Ajakirjandus ei peegelda kunagi tegelikkust, vaid ikka ja ainult seda, mis süsteemile sobib.

RAIVO J. RAAVE

teoloog ja kolumnist

Jaga |