Taevaalune täitub uute üllatustega

Tõepoolest, filmimisel ja fotografeerimisel saavutatakse droonidele pandud kaamerate abil vapustavaid vaatepilte. Olgem uhked ja õnnelikud, kui meie maailma saab jäädvustada nii vägevalt ja kaunilt!

Kui veidigi uurida aga drooninduse argipäeva, siis selgub, et sedalaadi lennumasinad on isegi Eesti jaoks muutunud – oh üllatust! – laiatarbekaubaks, kogunisti lausa mänguasjadeks. Üha odavamaks minevaid „droonikesi” müüdavat mõnes toidupoeski ja ostjale pakutakse mitmesuguseid soodustusi.

Armsad „motokärbsekesed“ võivad omaniku suva järgi lennelda kõikjal, kus nende lennutamine pole keelatud. Muidugi kehtivad Eesti korraruumis kindlad reeglid, mis näevad ette, kui kõrgele ja kaugele selline kaugjuhitav riistapuu tohib minna. Aga oi kui nobedasti võivad nad kimada! Profivariandid, millega tõsiseid tööülesandeid täidetakse, kuni 100 km tunnis! Siseruumideski suutvat arendada 65 km/h.

Et droonid lennuohutust ei rikuks, selle eest peab seaduste varal valvet tubli Lennuamet.

Aga tavainimest teeb siiski murelikuks võimalus kohtuda väleda, võib-olla koguni mänguasja-seisuses „mikrokopteriga”, mis mingil (kogemata) põhjusel „alla pudeneb” või „ära eksib“, sest tüürija-roolija teeb kogemata mingi näpuvea või ütleb masinavärk üles. Ootamatu kokkupuude mitmete ülikiirelt tiirlevate vintidega lennuaparaadiga võib osutuda saatuslikuks... Telesaates esinenud droonimees väitis, et eks umbes kolmandik droone sadavatki ükskord alla…

Kaaskodanikud, kas peamegi hakkama supelrannas peesitades närveldama, jälgides suvitajate kohal vurisevaid mänguasju, mida hoiavad õhus ohtudega ähvardavad propellerid? Sest kui proffidest lennutajad loodetavasti suudavad küllalt kindlalt tagada oma töö- või spordiriista ohutuse, siis kes garanteerib, et „noored isetegevuslased“ ei või nuppude-klahvide vajutamisel eksida? (Küll tahaks ja loodaks välistada igasugust pahatahtlikkust!)

ÜHESÕNAGA: Kas meie ellu on siginenud veel üks tsivilisatsioonisaavutis, mis võib ohustada inimeste elu ja tervist? Ohutusmeetmeid tuleks rakendada veel enne, kui valu ja veri selleks sunnivad.

Aga võib-olla mõni kogunisti leiab, et peame lihtsalt tundma tohutut uhkust tehnika hoogsa arengu üle ja kohaliku tarbekaubavaliku enneolematu rikastumise pärast?

MAGNUS LILIENKAMPF, ohutushuviline

Jaga |