Kas ja kuidas võib ajakirjandus sekkuda poliitikasse?

Blogis innojairja.blogspot.com võtab presidendi meediat arvustava  kõne kohta sõna kauaaegne majandusajakirjanik INNO TÄHISMAA.

Ilvese ettekandest

jääb mulje, justkui ajakirjandus oleks omale ise haaranud nn neljanda võimu ja tal pole mingit õigust seda omatahtsi teostada, muuhulgas siis ka sekkuda poliitikasse. Ühelt poolt on muidugi tõsi, et ajakirjandus ei saa tõesti kaotada presidendi institutsiooni või laiali saata parlamenti, tal pole selleks lihtsalt voli, ja see läheks ka vastuollu demokraatliku ühiskonna põhimõtetega, ent ometi ON ajakirjandusel tähtis roll demokraatlike institutsioonide tasakaalustajana.

Ja see nn neljas võim ei tulene mitte Prantsusmaalt, nagu Ilves räägib, vaid USA-st, mille juhtkond keelas põhiseaduse 1. parandusega (nn first amendment) kehtestada seadusi, mis piiravad ajakirjandusvabadust. Mis tähendab kaasaegses mõttes vaba ajakirjanduse sündi. Kus ajakirjandusest on saanud demokraatia valvekoer, ehk ise üks oluline institutsioon, mis tagab võimude lahususe ja sekkub vajadusel ühe või teise võimu tegevusse.

Ehk siis,

ajakirjandusel mitte pole ÕIGUST, vaid lausa KOHUSTUS sekkuda poliitikasse. Ent ta peab seda tegema, arvestades sõltumatuse printsiipi, lähtudes laiema avalikkuse tahtest. Sellest johtuvalt on just ajakirjandusväljaanded need, kes regulaarselt korraldavad avaliku arvamuse küsitlusi, kus siis väljendub rahva arvamus ja tahe. Eestis, tõsi, on ajakirjandus nii vaene, et ta seda teha ei suuda, ning edastab valitsuse poolt kinni makstud uuringute tulemusi. Ent nii nagu uuringutega, nii on ka kõige muuga: kes maksab, tellib muusika. On selge, et valitsus saab endale sobivaid tulemusi.

Teine asi

on muidugi ajakirjanduse sõltumatus, kus on teada, et juhtiv meediagrupp Eesti Meedia, mida juhib Mart Kadastik ja kuhu kuuluvad juhtivad meediakanalid Postimees ja Kanal 2 ning raadio Kuku, on sisuliselt Reformierakonna sülekoer. Ehk kamp endisi punavõimu lakeisid, kes on hiilivalt uuesti võimule tulnud. Ja seda vaatamata asjaolule, et Eesti Meedia rajaja oli endise tähtsa riigimehe poeg Heldur Tõnisson ning see kuulub Norra meediakontsernile Schibsted. Ent nagu olen aru saanud, huvitab Schibstedi vaid raha, mitte see, mis asja see meediagrupp Eestis ajab.

Eesti teine suur meediagrupp, Hans H. Luige oma, kuhu kuulub näiteks ajaleht Eesti Ekspress ja osaliselt ka Päevaleht, on kaldu IRL-i poole. Mistõttu praeguses olukorras, kus võimul on korraga Reformierakond ja IRL, meedias valitsuse kriitika sisuliselt puudub. Ja siis pole ka imestada, kui Mart Kadastik kirjutab oma juhtkirjades mobiiltelefonidest, suvilavargustest ja kobrastest, ning Hans H. Luik on olulistes küsimustes üldse vait. Elavnedes vaid mõni aeg enne valimisi, kus tuletab meelde, kui paha tegelane on Edgar Savisaar. Kuigi Savisaare poole kaldub juba rahva enamuse poolehoid, nagu näitasid viimased valimised, kus Savisaare vastu Tallinnas kambaka teinud kõik ülejäänud said haledalt lüüa. Mida on põhjendatud asjaoluga, et Savisaare poolt hääletasid venelased. Aga see ei muuda asja, Eestisse kodu loonud venelased on samuti Eesti rahvas, ja neid ei saa lõpmatuseni ignoreerida.

Eelneva kokkuvõtteks,

Eesti ajakirjandus ei kanna seda olulist rahva arvamust ja häält, mida ta kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas peaks kandma. Mis on PEAMINE põhjus, miks demokraatia on sattunud Eestis ohtu? Võimustruktuurid näevad, et ajakirjandus on nõrk, ning laiendavad oma võimu. Mis siis kokkuvõttes väljendub selles ametnike riigis, mis Eestis on tekkinud ja millest isegi poliitikute jõud enam üle ei käi. Nõrk ajakirjandus on lasknud sel sündida. Ajakirjandus on olude sunnil materdanud küll ainult Savisaart, ent olukorras, kus Savisaar ja tema liitlased on avalikkuse silmis maa sisse tambitud, ent omavad endiselt rahva enamiku poolehoidu, on kujunenud välja pentsik olukord, kus rahva enamusel, kes peaks demokraatlikus ühiskonnas olema võimu juures, puudub võimalus seda võimu teostada.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks sellises olukorras sekkuma ajakirjandus, ning kritiseerima võimustruktuure, kuni võimulolijad, kes on rahva enamuse usalduse kaotanud, võimult taanduvad, ent Eestis ütleb president selle peale, et ajakirjandus ei tohiks poliitikasse üldse sekkuda. Mis tuleneb omakorda presidendi kartusest, et kui ajakirjandus võimu liigselt kritiseerib, siis tuleb ka temal endal võimult taanduda.

Demokraatlikus ühiskonnas,

kus ajakirjandusel on oluline roll võimude tasakaalustajana, ja olukorras, kus võimud rahvast kaugenevad, ka rahva arvamuse ja tahte kandjana, lausa PEAB sekkuma poliitikasse. Eriti nüüd, kus räägitakse just sellest, et võimud on rahvast kaugenenud. Ja rahvas on justkui võimetu midagi tegema.

Tegelikkuses olid väga head Postimehe aktsioonid, kus nõuti Riigikogu liikmete palkade vähendamist. See oli selge rahva arvamuse ja tahte väljendus. Loomulikult ei saa ajakirjandus endale lubada anarhiat, kus siis rahvas otsustab, et ei maksa makse ja natsionaliseerib keskpanga, ent praeguses olukorras, kus võimud rahvale sõna otseses mõttes näkku sülitavad, on ajakirjandusel viimane aeg sekkuda. Sest sellest sõltub ajakirjanduse enda tulevik. Ajakirjandus kaotab ise oma lugejad, kui ta enam rahva ehk lugejate arvamusega ei arvesta. Kui ta loob järjekindlalt tegelikkusest moonutatud pildi. See maksab ajakirjandusele endale hiljem valusalt kätte, ja paljude väljaannete jaoks on see tõehetk käes.

Paradoksaalsel kombel

on just vaba turg praegu see hoob, mis sunnib ajakirjandust olema rahvalähedasem ehk valitsuskriitilisem, ja unustama oma vanad lojaalsused. (Siit ka vastus presidendi küsimusele, kes kontrollib ajakirjandust: see on rahvas ise, lugeja, vaba turu kaudu.)

Seda on juba märgata, näiteks on Õhtuleht kõige kollasema tabloidina, veidral kombel Eestis kõige sõltumatum väljaanne, avaldanud viimasel ajal terve rea valitsuskriitilisi artikleid. Lumepall on veerema läinud, ja mul on tunne, et valitsusel ei õnnestu seda enam peatada ning ajakirjanduse suud kinni panna. Isegi kui seda anub president Toomas Hendrik Ilves, kes on ise võimetu poliitikasse sekkuma, kuna praegune riigivõim on tema enda ametisse upitanud.

-o-

Jaga |