Eesti naise kiri Soome naisele

Tere, armas Soome naine!

Sinu koputus minu mõtteruumi aknale oli igati teretulnud, sest mitte ainult enese, vaid ka teiste kogemuste ja tunnetuse läbi laieneb meie mõistmispiir. Hea, et Sa ei tardunud negatiivsusse, vaid püüad leida väljapääsu. Meelt ei maksa heita – meel on meie oma!

Jutustan Sulle ühe muinasjutu

Elas kord vaene talupoeg, kelle osmiku räästa alla tegid pesa pääsukesed. Kui pääsupojad juba koorunud olid, lõhkus torm pesa ära. Linnupojad kukkusid maha ja nende tiivad murdusid. Vaene talupoeg korjas linnupojad üles, pani tiivad lahasesse, parandas pesa ja tõstis selle räästa alla tagasi. Pääsukestel õnnestus pojad lennuvõimeliseks kasvatada ja sügisel rändasid nad kõik lõunasse. Kevadel tõid tänulikud linnud mehele kolm kõrvitsaseemet ja käskisid maha panna. Seemneist kasvas kolm nii suurt kõrvitsat, et need tuli lausa pooleks saagida. Esimesest tuli välja suur hulk raha, teisest vilja, kolmandast, teadagi, kaunitar, kes mehega abiellus. Nad elasid kaua ja õnnelikult.

Ülbe mõisnik soovis endalegi säärast õnne. Kui pääsukesed ka tema räästa alla pesa tegid, lõhkus ta selle öösel, murdis pääsupoegade tiivad ja hommikul tuli neid ravitsema. Pani temagi tiivad lahasesse ja pääsukesed toitsid oma poegi edasi. Kevadel sai temagi kolm kõrvitsaseemet. Neistki kasvas kolm hiigelvilja. Rõõmsasti asus ahnepäits neid pooleks saagima. Vaevalt sai ta esimese avatud, kui sellest lahvatasid välja tuleleegid ja põletasid kogu mõisniku vara. Järgmine avanes ise ja sellest lendas välja must pilv, kattes mehe kõikvõimalike haigustega. Mitu päeva sai ta ahastada ja hirmu tunda ega läinud kolmanda vilja sisu uurimagi. Sellest aga sirutus välja pikk käsi, haaras ülburil kraest, ja sestpeale pole teda enam nähtud. Temataolisi aga küll.

Armastus viib jumalikkusse

Jutustasin Sulle selle korea muinasjutu, sest siit on hästi näha, kuidas juhtub, kui eesmärk vahetatakse ära abinõuga ning kõrkus ja uhkus segi aetakse.

Armastus on inimesele ainus viis jumalikkusesse küündida. Vähemalt siin ja praegu. Käiakse küll kirikus, kuid midagi mõistmata.

Seal, kus tunnetus viib mõistmiseni, toimub areng. Just nii avaneb maailm kõige kaunimal viisil, rikastades elu. Just seepärast on kõik elav ka looja.

Armastus annab hingele rahu, rõõmu ja arusaamist ning alati kaasneb sellega põhjendatud lootus. Hirmud kaovad, selle asemele asub positiivne loov jõud.

Kõik ei pääse küll ühiskonnas rooli juurde, kuid neile peab jääma nende sisemine loovus ja hingeisedus, mida lihvida ja arendada.

Uus ja vana elufilosoofia

Eelpooltoodu mõistmine ongi see, mis eristab uut arengusuunda eelnevast inimkonna ajaloost. Ometi on isegi materiaalne muudetud raskesti kättesaadavaks majandussüsteemides, mille hinnapoliitika on kunstlik ja mõttetu.

Maailma ressursid ja tehnika, teaduse ja tootmise võimsused lubaksid juba praegu hoopis teistsugust materiaalset maailma toetamaks vaimset-emotsionaalset. Aga materiaalsest maailmast on tehtud peaeesmärk, eesmärk iseeneses – ohvreid nõudev puuslik.

Kõik oleme lapsed, kellele meeldib osta toredaid asju, autoga sõita, maiustada, veidike luksust omada – kellele mida. Aga me ei vaja seda lõputult ja kindlasti mitte ainult seda. Et omandada neid asju, mida kahtlemata peab mingil määral olema, et saada normaalseid elutingimusi, ei tohi tervet süsteemi rakendada vaid selle teenistusse, seada seda ainsaks eesmärgiks ja kasseerida selle eest sisse tervet elu, hinge, mõtteid, tundeid, eluenergiat.

Usun, et praegu valitsevad majandusmudelid on lihtsalt vananenud.Vajame uut filosoofiat, mis mõistab ja väärtustab teistsuguseid suhtumisi, uut alust uuele eetikale. Kasutusele võetakse uued reaalsed energiaallikad, mis tähendab majandusruumi paratamatut ümberkujunemist, kuid veel mitte selle sisu muutumist.

Dogmad on meie lemmiktoit

Ja nüüd on käes raugahädad. Viimased ressursid paisatakse vana alleshoidmiseks. Inimesed koormatakse üle ja neid sunnitakse loovutama neile Eluks Antud Aega – kõige väärtuslikumat, mis neil on, sest mitte keegi ei ole sündinud selleks, et olla vaid tööjõud või vahend. Nad kulutavad oma aega, olles haaratud niisuguste eesmärkide teenistusse, mis ei soodusta sisemist arengut või koguni lämmatavad seda. Sageli ollakse valetõdede teenistuses, sest dogmadesse on vermitud, mis õige ja mis vale, mis hea ja mis halb. Ning keegi ei küsigi: miks see on nii? Pole harjutud, pole aega, pole õigust ega mõistustki. Nii ei tulegi ei õigust ega mõistust. Muututakse manipuleeritavaks, kaotatakse side oma hingesügavustega, tõelise südametunnistusega. Seda asendab puuslike kummardamine. Ei tunta midagi peale kurbuse, tühjuse või viha, kuni muututakse ise kurjategevaks, et olla "tugev" ja "võimekas".

Armastus on maailmas olemas, ainult meie ise unustame ja häbeneme teda ning salgame ta maha. Oleme valimatult imenud endasse pakutud dogmasid, levinud lööklauseid nagu rämpstoitu – odavat ja kiiret. Oleme seda kõike enese ja oma lähedastega sündida lasknud.

Armastus ei tule alati sellisena, nagu meie arvame või tahaksime, et ta tuleks. Ta on kogu aeg kõikjal meie ümber, enamasti killukestena. Ta on looduse rahustavas ja lohutavas suuruses, võõra sõbralikus hääles, ta võib peituda sõnas, muusikas, luules, värvides, isegi prükkari heasoovlikus zhestis, kellelt õigustatud vihkamist ootame. Ta võib esineda tugeva või nõrgana, andjana või abipalves. Kes täna ühelt saab, annab homme teisele.

Inimestest on saanud produktiivrobotid

Paljud inimesed elavad kujutletud, mitte tegelikku elu. Nad on ilma jäetud sisemise arengu võimalusest, ilma jäänud tähtsaimast – loovusest eneses, võimest leida, mõista, luua ja kinkida lootust, headust, armastust. Enamikul tänapäeva inimestest pole enam aega mõelda, tunda ja tunnetada, mõista teisi olendeid. Pole aega neid tähelegi panna, pole selleks tahet ega oskustki. Pole säärast eesmärkigi, pole sellest tulenevat vastutustunnet. Neile pole jäetud hinge- ja tunderahu. Neist on saanud produktiivrobotid, kes ajavad ringi süsteemi veskikive. Neile on jäänud veel vaid instinktilaadsed pealistunded, millest piisab täiesti olemaks respekteeritud korralik kodanik. Keegi ei mõtle, kuivõrd õhuke on selline pealiskiht. Ooteaeg on ärev või tuim ega võimalda süveneda – pole ju teada, millal see katkestatakse. Et ta talumatuks ei muutuks, surutakse see alla alkoholi, uimastite, seksi, seebikate, intriigide, töö jm ersatseesmärkide abil. Seetõttu ollakse vaevatud teadvustamata hirmudest (mis kriisihetkedel võivad võtta ootamatuid käitumisvorme) ja emotsionaalsest näljast tõeliste tunnete järele. Järjest rohkem läheb vaja Tsirkust.

Töörobot on kui õnnetu laps. Seistes nõia piparkoogimaja ees, püüab ta murda võimalikult suuri maiusetükke, kuid peab hiljem taluma hirmu ja ängistust. Ta tunneb, et on eksinud. Kõike seda, mis ta kaotanud on, peab miski asendama. Niisiis asendab ta need piparkookide ahnitsemisega ja nõia manipuleerivate irvituste kuulamisega, sest rohkemaks tal pole jõudu. Kõik süsteemid ja majandusmudelid vananevad ja segunevad, rändavad rahvad ja surevad inimesed, kõik siin on liikumises – asi on vaid selles, mille poole? Kas areng toimub positiivsuse suunas? Positiivne areng tähendab hoolimist järjest suuremast hulgast olenditest, sealjuures ka iseenesest, ja nendega arvestamist.

Loomulikult tähendab see ka teaduse arengut, vaimsete ja materiaalsete väärtuste vaba levimist (mitte aga kalevi alla ja rahatõkete taha panekut).

Lahus pole võimalik ja koos ei saa

Kõik, mis inimese tundemaailma arengus puudu jääb, paneb inimestevahelistele suhetele tohutu koormuse. Abielud katkevad siis, kui pole osatud või tahetud partnerit armastada. On abiellutud teiste eeskujul, oma teed leidmata, veel isiksuseks saamata, kui kaaslane on vaid kaassõltlane jne jne. Ka pingestab abielu niigi pingelist materiaalset ja emotsionaalne olukorda. Kaaslaselt nõutakse rohkem, kui ta pingetaluvus ja oskused lubavad ega nähta ka enese osa või ei suudeta sellega toime tulla.

Abielult loodetud pühendunud armastus ja armumine on erinevad nähtused, kuigi teineteist ei välista. Ühine on see, et kumbagi ei saa ega tohi sundida. Ajahetkel, mil nende järele küsime, nad kas on seal või ei ole mitte. Keegi meist pole kogu aeg ja kõiges täiuslik. Seepärast tulebki õppida andestama nii enesele kui ka teistele, mis ometi ei tähenda kurjusega leppimist ega ka vajadust laiendada oma selliseid hüvesid, mille tagajärjeks on teistele olenditele häda tekitamine. Vajadusi ei tohi räigelt vastandada, vaid peab uusi võimalusi otsima, vähemalt seda soovimagi. See tähendab hingelist küpsust. Et seda saab teha vaid inimene, siis ongi temalt just selliseid arenguid nõutud ja oodatud?

Otsige iseendas last!

Muinasjutus pääsukestest sai talupoeg naiseks haldjaneiu, sest ta leiti sellevääriline olevat. Muinasjuttudes nii lihtsalt juhtubki.

Ütlete, mu kallis Soome naine, et Te ei tea, mille nimel rabelda ja mille jaoks elada, kui armastus on räpane ja müügiks.

Ärge rabelegegi! Kui vähe võimalik, ärge seda tehke! Just nii need lapsed ära eksisid ja piparkoogimajja nõia võimu alla sattusidki. Olge parem sellega, mis teile tõeliselt lähedane tundub. Mõelge oma mõtteid, tundke oma tundeid, püüdke aeg-ajalt tunnetada teisigi olendeid!

Kes tunneb, pole kunagi nõrk, sest julgeb, oskab ja tahab tunda. Olge selle üle uhke! Ärge pidage end viletsaks! Armastus ei ole kindlasti kunagi räpane. Lihtsalt valesid asju mõistetakse valede nimede all. Nii killustatud on mõttemaailm, nii palju on temaga vastavalt vajadustele manipuleeritud, nii kaua ja põhjalikult on kummardatud puuslikke, et isegi keel on hakanud valetama ja mõisted on segi. Tavaliselt sisaldab seks kasvõi killukesegi hoolivust. Et seksi müüakse, see on paratamatus maailmas, kus on nii suur puudus armastusest. Raha pole iseenesest sugugi paha, niikaua kui on hoolivuse teenistuses.

Arvan, et elatakse selleks, et leida iseennast, oma hingesügavust, et õppida märkama ja austama armastust tema mis tahes ilminguis. Et õppida teda nägema kõiges ja kõigis, teda hoida ja kaitsta. Et kaotada hirm ja kinkida lootust.

Midagi ei pea tegema üle jõu ja oskuste, lastes end lõpmatuseni ära kasutada, salates last eneses, kõndides, süda näpuvahel. Tähtis on märgata valikuid. Kõik me eksime ja teeme pidevalt vigu, meil napib jõudu, oskusi ja taipu. Tähtis on oma eksimusi enesele tunnistada, võimalusel neid parandada ja mitte korrata.

Minge tagasi sinna, kus kõik peatus ja tardus, veelgi rohkem tagasi – oma lapsepõlve, rääkige lapsega omaenese sisemuses. Las tema olla alguses Teie õpetaja ja teejuht ning Teie olge tema kaitsja kurjuse ja valede eest. Hoolige temast, hoolitsege tema eest!

Meeleheitel kohtumõistja

Meeleheitel armastus elas ka selles poisis, kes tappis Jokelas. Tal polnud ilmselt kedagi, kes tulnuks tema kõrvale ja pakkunuks talle oma elu kogemuste, tunnete ja mõtete vilju. Sest nii pole tavaks. Vaja oleks olnud mitte manipulatsioone, dogmasid, võõraid reegleid, vaid kedagi, kellest ta võinuks lugu pidada, keda usaldada, kelle pisimalgi toel edasi minna. Tal ei olnud lootust. Omas ekstreemsuses tunnistas ta kõlbmatuks absoluutselt kõik, ja alustas "puhastustööd". Mõistis kohut, milleks tal puudusid nii oskused kui ka õigus.

Tõenäoliselt oli ta väga tundlik ja elas teravalt üle ümbritsevate inimeste teadlikku ülevaatamist probleemidest ja tunnetest. Tõenäoliselt karistas ta sel viisil tahtmatult paljusid ka võõraste pattude eest.

Rahu ja armastuse kaitset tema hingele!

Rahu ja armastuse kaitset kõigi Jokelas hukkunute hingele!

Meie saame vaid vigu analüüsida ja neid eneses parandada. Saame andestada endale ja teistele ning mitte leppida kurjaga, peitku see end siis ükskõiksuse või toimekuse taha.

Päikest ja jõudu Sulle!

Internetifoto allkiri:

Kõigi maade lapsed nutavad ühtmoodi. Kas tohime uskuda, et selle tüdrukukese hingevalu muudab meid temast lahutav vahemaa väiksemaks?

Jaga |