Avalik kiri USA presidendile George W. Bushile

Kalju Mätik, Leo Õispuu, Udo Josia, Mati Kiirend, Mart Niklus,      13. november 2002


Härra President! Meie, nõukogude okupatsiooni aastatel õigusvastaste repressioonide osaliseks saanud Eesti Vabariigi kodanikud, oleme seisukohal, et Teie suhtumist Tðetðeenias toimuvasse koloniaalsõtta ei saa lugeda vastuvõetavaks.
Lugeda Tðetðeeniat Vene Föderatsiooni seaduslikuks osaks on niisama moraalitu, nagu lugeda Teise maailmasõja ajal natsliku Saksamaa poolt vallutatud maid Saksamaa seaduslikeks osadeks.
Kirjutades alla Atlandi Hartale, võtsid Suurbritannia ja USA juhid endile vabatahtlikult kohustuse kaasa aidata rahvaste iseseisvuse taastamisele, kes olid oma iseseisvusest väivaldselt ilma jäetud. Nende lubaduste elluviimiseks ei ilmutatud erilist agarust, küll aga abistati agressorit - NSV Liitu - ja sel viisil anti talle võimalus vallutada paljud Ida-Euroopa maad ja kehtestada seal kommunistlik diktatuur.
Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud, loodusvarade poolest rikkal Venemaal on rahva põhimassi elatustase võrratult madalam, kui samas sõjas kaotajate poolel olnud, loodusvarade poolest märksa vaesemal Saksamaal, Jaapanis või Soomes. Kõiges selles pole süüdi võõraste maade valitsejad, kelle arvele Venemaa kirjutab oma hädad, nagu Hitler, Napoleon või Tðingis-khaan, vaid Venemaa valitsejad ise.
Riiklik terrorism saab paratamatult vastulöögi, mis tabab nii tema läbiviijaid, kui ka nende terroriaktide toimepanekut omal maal, nii ei saa ka ühegi riigi juhtidelt, Tðetðeenia juhid kaasa arvatud, nõuda, et nad suudaksid ära hoida terroriakte mõnes teises riigis. Me mõistame otsustavalt hukka nii tsiviilelanike vastu suunatud omaalgatusliku terrorismi kui ka tervete rahvaste vastu suunatud riikliku terrorismi - koloniaalsõjad, nii need, mis on toimunud minevikus, kui need, mis toimuvad tänapäeval. Ühteviisi hukkamõistetavad on nii möödunud sajandil toimunud koloniaalsõjad Alþeeria, Etioopia, Indoneesia, Kongo ja Vietnami vastu, kui ka praegu käimasolev koloniaalsõda Tðetðeenia vastu.
Praegu tuleb nõuda Venemaa poolt Tðetðeenia vastu peetava koloniaalsõja viivitamatut lõpetamist ja välismaiste vaatlejate lubamist Tðetðeeniasse, tutvumaks olukorraga kohapeal. Moskva esindajate sõnu ei saa uskuda. Nad valetasid pantvangide vabastamise päeva hommikul, et gaasi ei kasutatud, ja sama päeva õhtul olid sunnitud tunnistama, et gaasi siiski kasutati. Mis alust on siis uskuda, et nad olukorra kohta Tðetðeenias tõtt räägivad? Samuti valetasid nad pärast Tðernobõli aatomireaktori avariid ja pärast allveelaeva Kursk uppumist. Nad valetavad seniajani, nagu rikutaks Eestis venelaste inimõigusi.
Asjaolu, et kaheksa aastat kestnud koloniaalsõda, mille käigus on kasutusel olnud nii tankid, kahurid kui lennukid, pole suutnud maha suruda tðetðeeni rahva vabaduspüüdlusi, on piisavaks tõendiks, et tðetðeeni rahvas tahab olla iseseisev. Anastades Balti riike 1940. Aastal, väitis Moskva propaganda, et nendes riikides võimulolevad reþiimid olid faðistlikud diktatuurid. Asjaolu, et need reþiimid püsisid võimul, ilma et nad oleks oma rahvaste vastu tanke, suurtükke ja lennukeid kasutanud, eristab neid Tðetðeeniast, kus Venemaa saab oma võimu säilitada vaid vägivalda ja riiklikul tasemel teostatavat laiaulatuslikku terrorismi rakendades.
Kui Venemaa juhid tahavad, et nendesse suhtutaks kahekümne esimese sajandi standarditele vastavalt, siis ei tohi nad ise käituda üheksateistkümnenda sajandi "kahuripaadi diplomaatia" käitumisreeglite järgi.
(Avaldatakse lühendatult)

Tallinnas, 28. oktoobril 2002

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)