Nädala juubilar Leni Riefenstahl 105

Ralf R. Parve,      15. august 2007


Kummalised on saatused ja inimeste eluteed. Aastaid tagasi, kui omandasin Tartu Ülikoolis ajakirjandustarkusi, loeti loengutel ette mitmeid ajakirjanduses toimivaid põhimõtteid. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal aga sain juba lugeda, et suur osa nendest reeglitest oli sõnastanud ja ellu viinud propagandageenius Joseph Goebbels. Selge see, nõukogude ja natslikul propagandal suurt vahet polnud, ent goebbelslikud trikid toimivad ajakirjanduses nii meil kui ka mujal praegugi.

Inimest maadligi suruva ja muserdava kolossaalarhitektuurile andis väljapaistva panuse teine hitlerlik suurkuju – arhitekt Albert Speer. Ent filmindusse on jääva jälje jätnud Adolf Hitleri lemmik – Leni Riefenstahl, kelle sünnist möödub 22. augustil 105 aastat.

Hitler ihkas, Goebbels vihkas
101aastaseks elanud saksa filmiklassik oli naine, keda Hitler ihkas ja Goebbels vihkas. Natsi-Saksamaa tuntuimaks filmilavastajaks kujunenud endine tantsijanna ning mängufilmides natsionaalsotsialistlikku müstitsismi propageerinud naisstaar, kelle üldjuhtimisel vändatud propagandafilmid "Tahtejõu triumf" (1934) ja kaheosaline "Olümpia" (1936–1938) on vaieldamatult kaasaegse filmidokumentalistika suursaavutused. Kui natsipartei 1934. aasta Nürnbergi aastakogunemise jäädvustamisel oli Riefenstahlil käsutada 30 filmikaamerat ja 120pealine abivägi (linti kulus vähemalt 60 tunni jagu), siis olümpiafilmide puhul anti talle juba 45 kaamerameest, kes jäädvustasid spordipeost ligi 200 tundi unikaalset materjali (selle kokkumonteerimine vältas 18 kuud).
Muuseas, esmakordselt seati just Berliinis jooksuradade kõrvale raudteerööpad, millel spetsiaalse dresiini peal asus jooksjaid jälitav ning neid filmiv filmikaamera ja kaameramees.

Berliin 1936
Kaheosaline "Olümpia" kuulub uuendusliku kinodokumentalistika kullafondi ja see film vapustas dokumentalistikat sama tugevasti nagu maa, kus ta valmis – Kolmas Reich.
"Minu looming on alati tegelnud ilu otsimisega," ütles natsiparteisse mitte kuulunud Riefenstahl ise korduvalt. Ajalooline tõde lisab muidugi, et kui poleks olnud Kolmandat Reichi ja Adolf Hitleri üsnagi kahemõttelist sümpaatiat Leni suhtes, poleks Riefenstahli filmid ilmselt sündinud.
Rezhissöör oli talle kõikvõimalikud loometingimused taganud, ta oli rezhiimile lojaalne, ka välismaal. 1938. aastal Tallinna lennujaamas hetkeks peatudes tervitas ta vastu tulnud Saksa saadikut natsitervitusega… Kuid erinevalt Kolmanda Reichi ja tema juhtide saatusest ning käsukorras juurutatud käitumislaadist on Riefenstahli loomingul jääv väärtus.
Juulikuus nägin ühes Stockholmi antikvariaadis Leni Riefenstahli ülesvõtetest tehtud Berliini olümpiamängude albumit. Mõistagi neljakordse olümpiavõitja ja neegersportlase Jesse Owensi pilte seal polnud. Lohutuseks – ka kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu pilt puudus.

Uus tõus tippu
Pärast Teist maailmasõda pidi Riefenstahl nagu tuhanded teised Saksa haritlased liitlaste tahtel läbi tegema denatsifitseerimise protseduuri. Riefenstahlile tähendas see istumist hullumajas ning teda süüdistati koostöös natsivõimudega. Saabusid vaikuseaastad.
Alles 1959, kui toimus Veneetsia filmifestivalil tohutut huvi ja tunnustust pälvinud Riefenstahli retrospektiiv, hakkas aegamööda taastuma ka rezhissööri positiivne imago. 1950.–1960. aastatel avastas fotograaf Riefenstahl Aafrika eksootilised hõimud, 1970.–1980. aastatel aga allveefotograafi ja -filmijana India ookeani ja Punase mere korallriffide elu. Saja-aastasena valmis Riefenstahli viimane film "Veealused impressioonid".
1972 viibis Riefenstahl ametlikult akrediteeritud fotograafina Müncheni olümpiamängudel.
1973 reisilt Nuba kõrbealadele Sudaanis valmis menukas fotoraamat "Viimased nubad" Sudaani neegerhõimudest (esimesed fotod ilmusid Sternis 1969), mis 1970. aastatel pani Riefenstahl maailma endast kõnelema. Isegi fotograafi elulugu vastuvaidlemist välistava maniakaalsusega lahkav Susan Sontag ("Riefenstahli rehabiliteerimine on kurioosne ja õigustamatu /…/ ühelgi teisel fashistiks hakanud loovisikul ei ole nii õpetlikku elukäiku kui temal," kirjutas Sontag 1974) nimetas teost "kahtlemata viimaste aastate rabavaimaks fotoalbumiks". Albumi eest pälvis Riefenstahl muide esimese välismaalasena Sudaani passi.
1976 viibis ta juba ROKi aukülalisena Montreali olümpiamängudel.
Seitsmekümne esimesel eluaastal hakkas Riefenstahl tegelema allveefotograafiaga, vormistades ülesvõetu hiljem suurepäraseks fotoalbumiks korallidest. Album „Korallengärten" ilmus 1978. aastal.
1987 nägi trükivalgust tema memuaarteos "Fünf Leben" ("Viis elu"), millest sai kiiresti bestseller ja mis tõlgiti üheksasse keelde.
1992/93 valmis rezhissöör Ray Mülleri kolmetunnine ohtralt pärjatud portreefilm Leni Riefenstahlist.
1999 avati Potsdami filmimuuseumis tema elutöö väljapanek.
Leni Riefenstahl suri 101aastasena Saksamaal Pöckingis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)