Inimlikkus on imelihtne

Erik Taader,      21. august 2002


Olen kolmandat põlve tallinlane. Siin sündinud, õppinud, naise võtnud, lapsed koolitanud, tööd teinud. Ühesainsas tehases. Kõrgkooliaegsest valveelektriku kohast jõudsin peaenergeetiku ametipostini. Tundsin oma tehast. Mind peeti heaks, isegi väga heaks spetsialistiks. On olnud autasusid, on olnud kõrgete ülemuste kiidukõnesid. Kõike on olnud.
Aastad läksid. Nüüd on mu pidupäevad juba ammugi ainuüksi mu perekonna asi.
Olin tõesti liigutatud, kui läinud nädalal tõi post mulle Tallinna linnavalitsuse ümbriku. Muidugi teadsin, et linnapea õnnitleb juubilare oma fotopostkaardiga. Teadsin, et opositsioon on kurjasti põhjanud eakate tervitamist küll valimismullistuseks, küll isikukultuseks.
Kummatigi arvan, et vanatühi on ennegi pastlaid kulutanud. Ei ole linnal ega riigil mõtet, kui see pole inimeste jaoks. Ja inimesele on oluline, et ta tunneks end inimeseks peetavat. Inimene vajab head sõna, vajab inimlikkust. Lihtsalt imelihtsat, odavat ja ometi nõnda harva leitavat inimlikkust. Toda kaunilt kujundatud ja südamlikku postkaarti käes hoides mina seda tundsin.
Mõtlesin, et kümne või kahekümne aasta pärast, siis, kui mind ehk enam ei olegi, vaatavad mu järglased seda kaarti. Nad meenutavad mind, ent nad meenutavad ka Tallinna aastal 2002, kui linnapeaks oli Keskerakonna juht Edgar Savisaar. See kõik on tükike ajalugu - ajalugu, mis väikestest kildudest kokku ühe rahva suureks looks muutub. Sellele on hea mõelda. Ma tänan.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)