Haldusreformimäng

 Vägivaldset, ebademokraatlikku "haldusreformi" või, õige nimega, valdade sundliitmist on Eestis üritatud korduvalt teha. Kõige tõsisem katse oli 2002. aastal, kui  Isamaa üritas iga hinna eest asjaga ühele poole saada. Samas tehti siis tööd ja nähti vähemalt vaeva, et sundliitmise hädavajalikkust tõestada

Riik teeb omavalitsustele liiga

Haldusreform on oluline ja kompleksne arenguprojekt, mis peaks eelkõige baseeruma tõsiseltvõetaval regionaalpoliitikal ja õiglasel finantseerimisel ning kus peaks arvestatama, kui palju maksavad need teenused, mida omavalitsus inimestele seadustega kehtestatud korras osutab.

Järelikult peaks omavalitsuste eelarvetesse vajalik raha ka tulema. Juba kaheksa aastat tagasi leidsid Taani eksperdid, et Eesti omavalitsused saavad riigieelarvest suurusjärgus 2 miljardit krooni igal aastal vähem kui vaja. Sama tulemuse sai Tartu Ülikooli uurimisgrupp. Puudujääv summa omavalitsuste eelarvetes on aastate lõikes umbes samaks jäänud. Pole ime, et osa omavalitsusi saab niiviisi haldussuutmatuks tunnistada – keegi ei viitsi süveneda, et seda põhjustab ebaõiglane finantspoliitika. Siit lähtudes toob iga haldusreform, kui ta parandab teenuste kvaliteeti, ainult kulusid juurde, mitte vastupidi – mida on asjatundlike inimestena väljendanud ka peaminister ja rahandusminister.

Kui 2004. aastal Rahandusministeerium prognoosis 2008. aasta Eesti eelarveks umbes 64 miljardit krooni, siis kasvutempo oli märksa suurem – nagu mäletame, oli siis tegelik eelarve algselt 96 miljardit krooni.

Kui ma eelmise aasta lõpul Rahandusministeeriumi, Riigikontrolli, Riigikogu ja omavalitsuste ühisel infopäeval küsisin, miks siis, kui riigieelarve jõudsalt kasvas prognoositust enam, ei üritatud omavalitsuste eelarvete defitsiiti likvideerida või seda vähemalt pisut õiglasemaks teha, ei saanudki ma selget vastust.

Samas loodi veel eelmisel kevadel, kui majanduslangus juba  ähvardas, ministeeriumides uusi töökohti, mida ei kavatsetudki täita, vaid nende abil lisarahasid pumbata. Hiljem, kärbete käigus, on olnud sealt hea natuke „õhku“ välja lasta. Seda häbiväärsem on praegu minna omavalitsuste tulubaasi kallale, kui ka parematel päevadel ei õnnestunud omavalitsustel neile õigusega kuuluvat osa kätte saada.

Keskvalitsus suhtub üleolevalt

Ärgem unustagem, et 1990. aastate algul jagunesid riigi ja omavalitsuste eelarved vahekorras 80:20. Praegu on see suhe läinud veel hullemaks. Paljudes Euroopa riikides olenemata suurusest on see suhe 50:50.

Aga hullem kui pidev rahaline lüpsmine, on keskvalitsuse suhtumine omavalitsustesse. Kahjuks ei suudeta mõista, et omavalitsused peaks olema riigivõimule võrdväärseks partneriks, kellega koostöös peaks sündima riigi rahanduspoliitika ja -strateegia. Meil on aga omavalitsuste organisatsioonid taandatud MTÜ tasandile, mille läbirääkimisdelegatsioonist ehk esindusorganist riigivalitsus igal aastal teerulliga üle sõidab, jättes ettepanekud, nõudmised ning regulatsioonid tähelepanuta ja arvestamata.

Haldusreform vajaks põhjalikku, pikaajalist, järjepidevat ja sisulist teaduslikku uurimistööd, et luua oma regionaalpoliitika, arvestades kohalikku eripära ja paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes hõredat asustust.

1990-ndate alguses leidus Siseministeeriumis ja regionaalministri haldusalas noori võimekaid spetsialiste, kes meeleldi nõustusid Eesti oma regionaalpoliitikat ja sisulist haldusreformikava välja töötama. Kui ministrid vahetusid, vahetati välja ka meeskond. Tehtud töö rändas tihti kappidesse ja riiulitele tolmuma. Kõige suurem kahju sündis aga sellest, et tarmukad noored spetsialistid ei saanud juba alustatud tööd jätkata ning pettusid. Edaspidi ei võetudki kontseptsiooni väljatöötamist tõsiselt ja järjepidavus katkes. Aeg-ajalt oli ministeeriumides raske leida inimest, kellega omavalitsus- ja regionaalpoliitika valdkonnas oleks võimalik suhelda.

Lootus  tekkis seoses eelmise regionaalministri Vallo Reimaaga, kes oli oma valdkonnas  kompetentne (endine koolijuht ja omavalitsusjuht). Aga ta ei osutunud parteisõduriks, nagu ilmselt loodeti. Ta oleks peagi tulnud avalikkuse ette Rapla maakonna baasil tehtud uurimistööga, mis oleks uuesti tõstatanud omavalitsuste alafinantseerituse.

Kiisler nõus igasuguste „haldusreformidega“

Nii vahetatigi asjatundja parteisõduri vastu, kes on nõus tegema  igasuguseid „haldusreforme“. Ja eks siin tule võhiklikkus suuresti kasuks. Lihtne on langetada otsuseid, kui puudub selge arusaam tegelikust olukorrast. Kui räägime regionaalpoliitikast, siis ainus regionaalpoliitika praegu ongi kohalike omavalitsuste olemasolu. Nad hoiavad mingil määral elu maal, väärtustavad seda, lahendavad kohalikke probleeme, annavad tööd ka intelligentsematele inimestele.

Elu ääremaa külades on välja suremas. Noored lahkuvad kohe, kui vähegi kaela kandma hakkavad, sest nende endi silme all on  üksteise järel kadunud koolid, kauplused, sidejaoskonnad, pangakontorid, töökohad, bussiliiklus.

Saksamaa võiks regionaalpoliitika ja haldusreformi küsimustes meile olla suuresti eeskujuks. Seal näeme omavalitsuse ülesehitust, mis on väga paindlik, demokraatlik ja paikkonna eripära arvestav.

Meile sobivaks näiteks võib tuua liitvalla, mis võib vabatahtlikult ühendada erineva suuruse ja tulubaasiga valdu, kel kõigil on kindlasti oma volikogu. Näiteks väikesel, 500 inimesega omavalitsusel on oma volikogu, aga täidesaatvat organit ta omal ei pea, vaid delegeerib valitsemiskohustused liitvalla valitsusele, aga oma eelarveraha kasutamist tahab ise otsustada. Siis on olemas veel liitvalla volikogu, kus osalevad kõigi liitunud valdade volinikud. Samas võib mõnel suuremal omavalitsusel olla ka oma vallavalitsus, kes lahendaks ainult oma probleeme. Selline lähenemine annab ideaalse võimaluse vabatahtlikuks ühinemiseks, ära võtmata osalusdemokraatiat, kahjustamata idenditeeti, soodustamata ääremaastumist.

Mida siis omavalitsused teha saaks?

Eelkõige tuleks omavahel suheldes, koostööd tehes täielikult unustada erakondlik kuuluvus ning linna ja valla erinevused. Unustada kõik erimeelsused, ühise eesmärgi nimel koonduda ühtseks monoliitseks organisatsiooniks, kes oleks suuteline seisma ja võitlema ühiste huvide eest, nii nagu seda teevad õpetajad, arstid, õed, raudteelased jne. On, kellest eeskuju võtta, vabatahtlikult mitte leppida väikese Peetri rolliga. Muidu hakkavadki domineerima asjatundmatu regionaalministri, riigikontrolöri  ja mõne ettevõtja üleskutsed „haldusreform“ kiiresti ära teha – mis sellest, et nemad asja olemusest suurt midagi ei taipa ega tagajärgede eest ei vastuta.  IRLi ministri välja pakutud 15 pluss 5 haldusreform tähendaks kohaliku omavalitsuse likvideerimist ja Eesti riigi muutmist oluliselt ebademokraatlikumaks.

JÜRI AAVIK, Väike-Maarja vallavolikogu liige, endine Avanduse vallavanem

[esiletõste:]    „15 pluss 5“ reform tähendaks kohaliku omavalitsuse likvideerimist.

Jaga |