Suurim probleem on kindlustamata inimesed ja noorte töötus

JAANUS KÕRV,      25. mai 2005


Intervjuus Kesknädalale asetab sotsiaalminister Jaak Aab, vaatamata kolmele üksteisega seotud valdkonnale ministeeriumi haldusalas, põhirõhu tervishoiule.

Oled nüüd mõnda aega ministrileiba maitsnud ja küllap on sotsiaalministeerium üks kõige raskemaid ministeeriume ...
... mida on sisuliselt kolm: töö-, sotsiaal- ja tervishoiuministeerium.

Milline neist kolmest raskest on kõige raskem?
Tervishoiuprobleemid: arstide kättesaadavus, haigekassa vahendite puudus jms. Põhjuseks on vahendite defitsiit eelarves, mis on sisse programmeeritud. Näiteks õdede-arstide palga tõstmisele, mis oli muidugi õige otsus, ei leitud katet.
Järgmise aasta eelarve defitsiidiks prognoositi veebruaris 400 miljonit krooni, kuid see võib pigem väiksemaks osutuda, kuna maksud laekuvad hästi. Mai lõpuks esitab ministeerium paketi meetmetest, mis tuleks ette võtta, et edaspidi n-ö auku ei tekiks.
Et tervishoid oleks jätkusuutlik, et kaoksid järjekorrad, mis on praegu pikad, ja teenus ei muutuks veel vähem kättesaadavaks. Siinjuures on probleem kindlustamata isikud, keda on kuus protsenti, ja vältimatu abi, mis on neile ette nähtud, kuid pole haige inimese ravimiseks piisav.

Mis tuleks ministeeriumis ümber korraldada või mis on valesti tehtud?
Tõenäoliselt on esimene samm juhtimistasandi kohtade komplekteerimine. Sellest, mis valesti tehtud, võiksin igasuguseid detaile rääkida, kuid pigem räägiksin sellest, mida saaks paremini teha.
Ministeerium on süsteem, kus on palju töötajaid paljude komplitseeritud valdkondadega. Kui võtame eraldi töö, sotsiaali ja tervishoiu, siis üks neist puudutab igat inimest imikust kuni raugani, kui mitte kõik kolm korraga. Seetõttu tuleb kaaluda kõiki otsuseid, et inimesele muutuksid asjad paremaks, mitte vastupidi.

Mille arvelt saab ministeerium kokku hoida?
Positiivne on ministeeriumis olnud kokkuhoiuprogramm, millega alustati 2003. aastal. Samas on ümber korraldatud ka palga maksmise alused, sest kui tavaliselt on riigiasutustes põhipalk väike, millele nuputatakse juurde lisatasusid, siis sotsiaalministeeriumis seda muret ei ole – meil on võrreldes teiste ministeeriumidega põhipalgad täiesti normaalsed. Juurde on võimalik saada väärtuspalka ja tulemuspalka, kusjuures viimane on seotud kindlate ülesannete täitmisega.

Viimasel ajal on palju räägitud teisest pensionisambast.
Ehk siis teise samba maksetest, mida riik tegi sotsiaalmaksust laekuvate vahendite arvel alates teise samba käivitamisest 1,7 miljardi krooni ulatuses. Kuid olgu tegemist põhi- või lisaeelarvega, kust raha juurde antakse, on tegu ikkagi teise samba maksete kompenseerimisega. Et aga see süsteem oleks kindel, tuleks läbi kaaluda mehhanism, kuidas edaspidi teise samba makseid mitte sotsiaalmaksust, vaid muudest vahenditest kompenseerida. Ega neid võimalusi palju ole. Need on kas eelarvesse laekuvad erakorralised tulud või praeguseks väljakujunenud reservid. Selle aasta pensionitõus, mis 1. juulist tuleb, on võimalik katta pensionikassast, kuna sinna on nii palju raha kogunenud.

Kui pension kasvab, siis peaks ka tööpuudus vähenema, kuna eakatel poleks vaja nii palju rügada?
Pikemas perspektiivis on küsimus ikkagi selles, et kuigi meie keskmine eluiga on suhteliselt madal, hakkab see kasvama ja me ei tohiks takistada ka pensionäril töötamast talle sobivatel tingimustel. Et temagi saaks aktiivses elus pikemalt osaleda. Meie arenev ettevõtlus ju vajab töökäsi.
Küsimus on selles, kuidas seda paindlikult teha, et see oleks vastuvõetav nii töövõtjale kui -andjale. Kuigi ka praegu on meetmed olemas: lugemisel on tööturu teenuste toetuste seadus, mis aktiviseerib tööturu poliitikat ehk teisisõnu – tahetaksegi pakkuda võimalikult individuaalset lähenemist vastavalt sellele, kas tegemist on pensionäri, pensionieeliku, pikaajalise töötu või töötu noorega. Üks tõsine mure ongi töötud noored inimesed, keda on noorte hulgas 21 protsenti.

Mida tehakse vanemliku hoolitsuseta laste õpi- ja elutingimuste parandamiseks?
Tervikuna langeb raskus lastekodude peale. Hea on, kui laps kasvab peres, kuid kui tal mingil põhjusel oma vanemaid pole, üritame hoogustada selliste laste kasvamist hooldus- ja kasuperedes. Siin on palju teha.
Riik kulutab praegu lastekodus kasvavale lapsele mitu korda rohkem kui hooldus- ja kasuperes kasvavale. Seetõttu tahame hooldus- ja kasuperede toetusi tõsta. Kui lastekodust läheb laps ellu, siis on tal teatud garantiid – ta saab kaasa raha, kohalik omavalitsus on kohustatud kindlustama teda eluasemega jne. Kasu- ja hoolduspere puhul aga need garantiid praegu puuduvad. Siin on vaja asja reguleerimiseks seadusandlust muuta.

Kas emapalgast on ka mõttearendusi olnud?
Riigikokku antakse lähiajal seaduseelnõu, millega nähakse ette vanemahüvitise maksmise pikendamist kolme kuu võrra. See on küll lühike aeg, kuid eks koalitsioon kaalub ressursse ning hetkel suuremat võimalust ei leitud. Ka see samm viib järgmise aasta eelarvest 191,9 miljonit krooni. Asi iseenesest on ju positiivne, küsimus on suurusjärkudes. Kui õiglane on, et ühed saavad isegi alla miinimumpalga, teised kolmekordse keskmise palga?

Kulutused lapsele algavad ju tegelikult siis, kui laps hakkab koolis käima või lahkub kodust, et edasi õppima minna.
Olen täiesti nõus. Lastega pere toimetulekut tulebki vaadata lapse vanuse piires, s.t kas ta on antud toetusega n-ö kaetud. Näiteks on koalitsioonileppes kirjas pikendada tasuta koolitoidu saamist kuni 9. klassini. Õppides pärast põhikooli lõpetamist kutsekoolis, hakkab laps samuti tasuta toitu saama. Kaalutakse õppevahendite kompenseerimist. Mehhanismid, kuidas edasiõppijat toetada, on ju praegu õppelaenusüsteemide näol olemas. Kuid kõik need nõuavad kompleksset ülevaatamist.

Mis peaks kahe aasta pärast olema muutunud?
Sotsiaalministeeriumis on alustatud pikaajaliste kontseptsioonidega ja kui põhialustes on erinevate huvipoolte ja sihtgruppidega kokku lepitud – kohalikud omavalitsused, mittetulundusühingud –, minnakse tegevuskavade ja seaduseelnõude juurde.
Minu ülesanne on kindlustada pensionitõus selle aasta 1. juulil ja tuleva aasta 1. aprillil. Eelnõu on juba Riigikokku antud nagu vanemahüvitise puhulgi. Tõenäoliselt jõuame kevadel sisse anda maksumuudatuste seaduste paketi, mis kujutab endast teise lapse tulumaksuvabastust.
Teine suur ülesanne on kogu tervishoiu jätkusuutlikkus. Ma pole suur lubaduste jagaja, kuid üritan teha kõik, et selle kahe aastaga oleksid need probleemid maha võetud, et oleks selge siht ja kindlustunne, et me suudame selle rahaga oma tervishoiusüsteemi üleval pidada.

Kas koalitsioon püsib järgmiste valimisteni?
Ma ei kahtle selles, sest kõik koalitsioonipooled on seda kinnitanud. Mina olen siia kabinetti tulnud vähemalt kaheks aastaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)