Löö Ta risti!

Selguse saamiseks vaatame olulisi uurimusi inimloomusest ja vanu sotsiaalset õiglust nõudvaid prohvetlikke traditsioone Piiblis ning maailma usundeis laiemalt.

„Tõesti inimene suurustab,

sest arvab enese küllaldase olevat" (Koraan, 96. suura). Liberalismi põhiviga on panustamine inimesele ja ühiskonna alahindamine.

Põhjuste otsimine inimeses on „atributsiooni fundamentaalne eksitus". Buddha õpetuse järgi on „mina" kahjulik illusioon, mida ka osa uuemast teadusest kinnitab (Th. Metzinger). Tegelik „mina" on inimsuhetes, mitte niivõrd oma naha all (A. N. Leontjev 1975).

Käitumine sõltub olukorrast ja mängureeglitest ning need tuleb õigesti paika panna. Kui omal ajal poleks panustatud Rahvarindele ja B. Jeltsini kursile, jätkuks jutt Eesti riigi juriidilisest järjepidevusest praegu ilmselt paljude jaoks Siberis. Rahvas aga kiidaks komparteid.

Enamik inimesi on kohastujad, kes soovivad mõelda nagu kõik. R. C. Crutchfieldi eksperimendist selgus, et kui „teised" ütlevad, usutakse ilmset jamagi, näiteks et 70% ameeriklasi on üle 65-aastased. S. Ashi katsed 1956. aastal näitasid, et vähemalt 37% usub „teisi", mitte seda, mis oma silmaga selgelt näha.

1974. aastal vapustas maailma S. Milgremi katse, millest selgus, et 60-85% „vaba maailma" inimesi on kohe valmis valust karjuva liigikaaslase vooluga aeglaselt surnuks piinama, kui seda neilt oodatakse.

Nüüd on hea irvitada selle jama üle, mida nõukogude ajal ise kaasa tehti, unustades võimaluse, et tulevik võib meie üle kohut mõista.

Kahjuks on kommunistidelt üle võetud konkureerivate poliitiliste suundade vihkamine. Need on klassiühiskonnas paratamatud. Keskerakonna, „Kesknädala", Tallinna linna ja Tallinna Televisiooni vastu on kihutatud üles vaenu. Seetõttu paistame, võrreldes võitleva Euroopa ja ärkava Venemaaga, stagneerunuma.

Juba Vana Testamendi juudid nõudsid: „Ärge ennustage meile tõtt, kõnelge meile meeldivusi, ennustage pettepilte" (Jes. 30,10). Selle soovi on Eesti peavoolumeedia küllaga täitnud. Ainuke lootus on veel see vähemus, kes julgeb öelda, kuidas asjad tegelikult on. See võib muuta enamuse arusaamu ja isegi käitumist.

Kitsas enesekesksus

on juba asendanud ristiusu nii Euroopas kui ka Eestis (L. Altnurme 2006). Vähesed teavad, et maailma usundite järgi tuleb igavest karistust kanda üksinda. Valdav enamik usub nüüd isikulise Jumala asemel mingit kõrgemat isikuta jõudu (sh Eestis 80%), luues ise oma usu (L. Altnurme 2006). Piibli järgi on kõige hukutavam ebajumalateenistus, milleks Martin Lutheri järgi on olnud ikka võim, raha ja seks, nüüd siis ka tarbimine.

Euroopas on kirik vääraks pidanud arusaama „minast" kui maailma loojast ja keskpunktist, kuna see ignoreerib kaasinimesi ja ühiskonda. Juba apostlid tõrjuvad tagasi gnostikute õpetuse, mille eesmärgiks oli Absoluudi vaimne kogemine; ihu ja mateeriat peeti kurjaks ja patuseks (J. Lahe 2001). Usklik inimene on ülevalt juhitud vaimu, ihu ja hinge tervik (2 Ts. 5:23). Hinduismi eeskujul on valitseva uue vaimsuse väitel inimvaimul palju tasandeid, neist kõrgeim Absoluudiga üks. Kirik lükkas 325. aastal ümber Ariuse (Areios) õpetuse, millest sai järeldada, et inimene ise on kõrgemate pürgimuste alus. 13. sajandil hävitati taaskehastumisõpetus. Kõik religioonid nõuavad oma egoistlikust, isekast ja kasuahnest „minast" vabanemist, et tekiks „uus loodu" või ilmneks algne „Buddha puhas meel". Keskaja müstiku Meister Eckharti „õilis inimene" ei erine oluliselt jooga, taoismi, zeni ja sufi ideaalist (G. Feuerstein 1980).

Tsivilisatsiooni tuumaks on siiani religioon (S. Huntington 1999) ning erinevad religioonid annavad põhimõtteliselt erineva sotsiaalse ja ajaloolise tulemi. Võrrelgem valitsejat jumalikustanud Venemaad Euroopaga, kus kirik oli keisrist üle. Kõiki inimesi ja ühiskonda väärtustav Põhja-budism Hiinas, Tiibetis ja Jaapanis on andnud paremaid tulemusi, kui usk enesekesksetesse pühakutesse Kagu-Aasias. Euroopa aluseks on olnud solidaarsus ehk vasakpoolsus, mis väärtustab iga abivajaja eest hoolitsemist.

Kõik, kes me oleme

ja mida omame, on pärit teistelt, ning sellest tekib võlg ja kohus (M. Lutheril „Schuld"). Inimene elab ühiskonnas nagu kala elab vees ja koosneb peamiselt veest. Väljaspool ühiskonda on rumal otsida vaimu või eetikat.

Ühiskonna loodud väärtustest erineval määral osasaamise pinge on olnud ajaloo põhiline vastuolu, mis seab rahva ette ka elu tee ja surma tee (Jes. 21,8). Prohvetid väidavad, et juutide vägev riik (1025-928 eKr) hävis mitte vaenlaste üleoleku, vaid sotsiaalse ebaõigluse tõttu. Ülekohtune maksusüsteem jagas riigi kaheks vaenulikuks verist kodusõda pidanud maaks. Lõpuks hävitati Iisraeli kümme suguharu jõledalt ja jäägitult. Juuda suguharust viidi Paabeli vangipõlve vaid rikkad, alles jäeti vaene tähtsusetu maarahvas. (Rahvaliidu hävitamise tõttu pole meil Eestis varsti neidki.)

Juudi rahva katastroofid ja hukatus tulenesid rikaste julmusest vaeste vastu. See avaldus nurjatutes seadustes ja õiguseväänamises (Jes. 10, 1-2), vaeste rõhumises (Am. 4,1) ja nende maksude tõstmises (Am. 5,11), mistõttu vaene müüdi orjaks ka paari kingade eest (Am. 2, 6-7). Rikkad olid piiritult omakasupüüdlikud (Jes. 6,13) ja arheoloogia kinnitab, et nende elu oli erakordselt luksuslik.

Prohvetite valulikud kaebed ja hala, lausa kisa on läbi ajaloo kostnud kurtidele kõrvadele - tänase Eestini välja. Juutidele tuli mõistus pähe ja süda rindu pärast hävingut; meil ei juhtu vist sedagi. Eesti parempoolsete rikkus on tulnud kõige armetumate taeva poole kisendava viletsuse arvelt.

Hiina pikk ja ülikeerukas ajalugu on taandatav ühtede rikastumisele teiste elatusvahendite kaotamise hinnaga. Vaesed tõusevad lakkamatult üles budistide, taoistide ja lõpuks maoistide juhtimisel. Tekib uus riik, see langeb väikerahvaste okupatsiooni alla, mis kunagi kukutatakse. Siis algab kõik otsast peale.

India parim aeg oli budistliku kuninga Ašoka totalitaarse impeeriumi päevil, kus vähemalt nõuti vaeste ja põlatute inimlikku kohtlemist (I, II, IV samba ediktid).

Absoluutse eetika

ülimaks väärtuseks on ristiusus ja budismis kaastundlik armastus (kr agape, skr karuna), konfutsianismis inimlikkus (ha ren), mis seisneb armastuses. See on ka islami tuum.

Oluline on võime panna end teise olukorda. Piiblis on jutustus luksust maitsnud rikkurist, kes sai selles elus kõik kätte ja peab teispoolsuses piinlema. Tema laua all toitus leivajäänustest vaene Laatsarus, kes jõudis paremasse paika. Nende vahele jääb ületamatu kuristik (Lk 16, 19-31).

India filosoofia tippteose Bhagavadgītā järgi viib kiindumus ihade rahuldamisse ja nautlemine taassündidesse kõige jälgimates põrgutes (BG XVI, 9-21). Selline on hinnang tänase tarbimisühiskonna väärtustele.

Jeesus lubas need, kes viimases hädas olijaid olid abistanud, saata kuningriiki, kes mitte - tulepõrgusse (Matt. 25, 31-46). Sama teeb Allah. Siin ei ole keskteed, kompromisse ega õigustamist.

Vasakpoolsed ja tsentristid pole mitte rikkuse, vaid vaesuse kõige kisendavamate ilmingute vastu. Isegi vabaduseta pole Eesti nii vaene olnud, et poleks suutnud toita kõiki oma nälgivaid lapsi. Praegu vajab siin abi, mitte valimisõigust, 63 000 alaealist. Jaak Aaviksoo kõrgharidusreform lõikab läbi kõigi vaeste perede lootuse anda lastele korralikki haridus.

Vaesel ei ole vabadust ega võimalusi ning temalt on liig nõuda ka vastutust ja kohustuste täitmist.

Pühakuks kuulutatud ema Teresa kandis hoolt kõige viletsamate ja surijate eest, kuid koges armastuse puudumist ja kaugust Jumalast. Tema tegevusel puudus poliitiline mõõde; tagajärgedega tegelemine suurendas maailma valu ja viletsust veelgi. Sotsiaalsetele probleemidele tuleb leida sotsiaalne lahendus. Parempoolsete demagoogia, et „kui kõik rikkaks saavad" või „enne tuleb toota", on rumal pettus. Vastupidiselt Milton Friedmanile (Kapitalism ja vabadus, 1994) hoolib inimene kaasinimesest veelgi vähem, kui seda ei tee riik või kogukond. Võitlus inimväärse elu eest on muutumas üleilmseks.

Eestis on enamiku valimiste kaotajaks

osutunud rahvas, kes mängitakse auti. Valed otsused on tulnud piiritust omakasupüüdlikkusest ja ajupesust. Kasvõi väikese kahju kartuses tulumaksus on ilma jäädud hiigelkasust kasvõi sotsiaalse turvalisuse arvel (heaoluühiskonnast).

Meie ühtehoidnud mesilasperest on saanud parv kärbseid, kes tahavad „tõusta üles" ja „minna siit ära". Käestlastud võimalus inimväärseks eluks teeb kalestumata hingele haiget. P. Zimbardo „vanglaeksperiment" (1970) näitas, et peaaegu kõik käituvad halvas mängus ootamatult julmalt: usk, eetika ja isiksus pole olulised, kuigi parempoolsed väidavad vastupidist.

President T. H. Ilves pole päris õige mees moraali lugema. Ta peaks veel mäletama, kuidas ühtede rikkus tekkis teiste vaesuse ja pidevalt süveneva õigusetuse arvelt. Selguse mõttes tuleks uurida, kuidas ta ise oma esimesele abikaasale Tallinnas elamise soetas. Ta vaatas ilmselt mõnuga pealt, kui tema konkurenti Arnold Rüütlit valimiskampaania ajal pidevalt laimati ja kelle järeltulijaid väga alatult ära kasutati. Rüütellikkus on eestlastele võõras väärtus.

Keskerakonna ja Edgar Savisaare kompromissitu boikoteerimise tagant paistab välja eliidi usu puudumine klassivastuolude ületamisse, kui mitte kogu Eesti tulevikku. Inimese põhiolemus on sotsiaalne, sh ühiseluline, ja selle kaotamine teeb tigedaks. Viha väljavalamiseks on tehtud Keskerakonnast ja Savisaarest vanatestamentlik patuoinas, kellele on 20 aastat laotud kogu rahva patud. Nad pole suutnud rahvuse hävinguga leppida.

Riigivõimud ja meedia jätsid jaanuaris kiirustamisega rabeda mulje ning H. Rummi kirjavahetuse lugemise kahtlustus on kohutavalt üle võimendatud. Tundus, et süüdlane (KE) oli kindel, leida oli vaja veel süü. Ainult tugeva seljataguse ja lääneliku taustaga isiksus võib kõnelda meie vaiksest valgevenestumisest, kuuludes ise võimu tippu (Maruste). Õigluse mõttes tulnuks võrdsel määral läbi otsida kõigi parteide peakontorid, sest igasugune võim on mõjuvõim riigi ja rahva vara ning võimaluste omakasuliseks jaotamiseks.

Lõpuks on aeg

meenutada usu- ja riigimehi, kes otsustasid ohverdada Tema ühe õige rahva eest, kes karjus: „Löö Ta risti!"

Süüdimõistetu käskis Jeruusalemma kaastundlikel naistel nutta mitte Tema, vaid endi ja oma laste pärast, sest tulevad päevad, kus „hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale!" ja mäekinkudele: Katke meid!" (Lk 23, 27-31).

KARL LUST, SDE

[esiletõsted]

Isegi vabaduseta pole Eesti nii vaene olnud, et poleks suutnud toita kõiki oma nälgivaid lapsi. Praegu vajab siin abi, mitte valimisõigust, 63 000 alaealist.

Õigluse mõttes tulnuks võrdsel määral läbi otsida kõigi parteide peakontorid, sest igasugune võim on mõjuvõim riigi ja rahva vara ning võimaluste omakasuliseks jaotamiseks.

Jaga |