Kalle Muuli ood Reformierakonnale

 Paraku ei kehti see loogika IRL-i nimekirjas Riigikokku kandideeriva Kalle Muuli raamatu „Kodanike riik“ puhul, mis lahkab Reformierakonna tekke- ja arengulugu. Autor püüab etendada erapooletut kroonikut, kuid kõigest kumab läbi soosiv ja isegi imetlev suhe toimunusse.

Kroonika kolmes vaatuses

Kõnealune raamat koosneb kolmest osast: „Eellugu“, „Kallase aeg“, „Ansipi aeg“. Esimeses osas kirjeldatakse, kuidas, pärast Rahvarindes ühtse eesmärgi nimel tegutsenud eesti rahva lõhestamist Eesti Kongressi poolt, lagunes see rahvaliikumine erinevateks poliitilisteks rühmitusteks. Neis haarasid juhtohjad ambitsioonikad inimesed, kes kartsid, et võivad oma riigi taastamisel magusast riigipirukajagamisest kõrvale jääda. Nii loodi ka 1990. aasta 8. märtsil Eesti Liberaaldemokraatlik Partei (ELDP), mille esimeheks valiti Paul-Eerik Rummo. Mõnevõrra hiljem kutsus Eesti Panga presidendiks saanud Siim Kallas kokku raha- ja ärimeestest koosneva seltskonna, mida hakati kutsuma Maksumaksjate Klubiks. Sinna kuuluvad uusrikkurid soovisid omada poliitilist väljundit, millega avaldada enda jaoks soodsat mõju riigis toimuvatele protsessidele. Esmalt peeti plaani sulanduda ELDP-sse, kuid siis leiti parem lahendus. 13. novembril 1994 moodustati uus partei Reformierakond eesotsas Siim Kallasega. Ja samaaegselt toimuv ELDP kongress võttis vastu otsuse uue erakonnaga ühineda.

 Reformarite ja Siim Kallase esimesed katsed pääseda riigitüüri juurde polnud edukad, kuid tänu mõjukatele toetajatele ja nende rahale hakkasid asjad kiiresti ülesmäge minema. 1995. aasta Riigikogu valimised võitis ülekaalukalt Koonderakonna ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kes moodustas koalitsiooni Keskerakonnaga. Siis tuli Reformierakonnale esimest korda appi Kapo, kes puhus lõkkele nn lindiskandaali, ja see sundis Keskerakonna valitsusest lahkuma. Asemele võeti Reformierakond, ja Kallas sai välisministri portfelli. 2002. aastal pääses Kallas juba ise peaministritoolile, jäädes sinna ka 2003. aasta Riigikogu valimiste järel. Pärast Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu leidis Kallas olevat paraja aja pürgida veelgi kõrgemale – Euroopa Komisjoni volinikuks. See tingis vajaduse leida erakonnale uus esimees, kes võtaks üle ka peaministriameti.

Teatepulk Tartusse

Sobivaks kandidaadiks osutus toonane Tartu linnapea Andrus Ansip. Tema tegevust Tartus kirjeldatakse raamatus üpris põgusalt, kuigi suhteliselt palju tehakse juttu tema raskest liiklusavariist ja selles tekkinud vigastustest taastumisest. Nii tuligi Ansipist Kallase mantlipärija. Kui Ansip sai 2007. aasta märtsis Riigikogu valimistel tugeva mandaadi peaministrina jätkamiseks, siis võttis ta ühe esimese asjana ette Pronkssõduri eemaldamise Tõnismäelt, mis teatavasti päädis nn Pronksiööga. Raamatus õigustatakse seda aktsiooni igati, kuigi lk. 242 on kirjas, et Tallinnas toimunud rüüstamiste kogukahju oli 20 miljonit krooni.

 Ansipi selle afääriga seoses esitab Muuli ka vildakaid või suisa ebaõigeid väiteid. Nii kirjutab ta, et Keskerakond polnud Pronkssõduri teisaldamisega päri ja Ansip oli sunnitud asjaga kiirustama, kuna tema läbirääkimised venelastega kukkusid läbi. Tegelikult on teada, et ümarlaua selles küsimuses korraldas just Savisaar ja et tulemusena võinuks sündida tsiviliseeritud plaan Pronkssödur ümber paigutada. Ansipi edasiste vägitegudena kirjeldatakse raamatus edukat jagusaamist majanduskriisist, euro kasutuselevõttu jne.

 Raamatu kaanepildil troonib Kallase ja Ansipi kõrval kolmaski reformarist peaminister – Taavi Rõivas, kes samuti on pärit Tartust. Paraku pole temast kui peaministrist raamatus kuigivõrd juttu. Küll aga räägitakse sellest, kuidas ta juba kooliõpilasena asus tegutsema reformarite kannupoisina, nende reklaamplakateid kleepides. Nii püstitas Rõivas ühel korral Muuli andmetel lausa rekordi, kui Taavi ja tema meeskond pani 21 ööga üles 8900 plakatit ja lõi plankudesse üle 71000 klambri (lk. 229). Sarnaselt panid Tallinnas plakatikleepijatena oma edasisele karjäärile aluse ka Keit Pentus, Rain Rosimannus ja Kristen Michal.

See, millest ei räägita

Nagu eespool öeldud, on Reformierakonnaga seotut raamatus kirjeldatud põhiliselt positiivses võtmes. Kiidetakse reformarite kehtestatud ühtset tulumaksumäära, ettevõtete tulumaksuvabastust, ebavõrdset vanemahüvitist jne. Reformarite altminekutest aga ei räägita või mainitakse neid vaid põgusalt. Nii pole juttu VEB-fondi skandaalist ega sellest, kuidas Ansip kommenteeris koerte kasutamist eestimeelse meeleavalduse laialiajamisel Tartus, kuidas küsiti miljon krooni altkäemaksu Eesti Raudtee riigile tagasi ostmise eest, millist kahju tekitas Eesti majandusele transiidi vähenemine pärast Pronksiööd, kuidas Kristiina Ojuland sahkerdas häältega erakonna juhatuse valimistel jne jne. Silver Meikari paljastustest seoses „tundmatu“ rahaga räägitakse vaid möödaminnes ega mainita hiljem toodud põhjendusi, et raha leiti „ämma kapist“ või „madratsi alt“. Siia võiks lisada veel näiteks selle, et kui Andrus Ansip suureliselt lubas kõik Pronksiööl tekitatud kahjud süüdlastelt sisse nõuda, siis reaalselt mõisteti neilt välja vaid mõnituhat krooni ja pole teada, kas needki on laekunud. Asju, mis väärinuks tähelepanu, on mõistagi palju rohkem.

 Samal ajal, kui Reformierakonna kahtlastest seikadest osavalt mööda laveeritakse, ei jäta autor kasutamata ühtegi võimalust halvustada konkurente, eelkõige muidugi Keskerakonda. Keskerakonda iseloomustatakse kui ebausaldusväärset, ja igal võimalikul juhul nimetatakse teda „venemeelseks“. Kogu suhtumist iseloomustab kõige kõnekamalt tsitaat leheküljelt 150: „Pealinnas võitis Keskerakond, kes oli koos Koonderakonnaga linnas võimul olnud juba 3 aastat. Korruptsioon oli selle aja jooksul võtnud ennenägematu ulatuse. Avalik poliitiline võim, kuritegelik raha ja allilm pole varem ega hiljem Eestis nii ohtlikult põimunud...“ Analoogilisi väiteid leidub raamatus küllalt palju.

 Raamat lõpeb Reformierakonda suisa ülistava kokkuvõttega. Oleks huvitav teada, mis sundis Kalle Muulit sellist raamatut kirjutama. Osaliselt vastas ta sellele küsimusele 9. detsembri saates „Ringvaade“, kus tunnistas, et tal oli Reformierakonnaga sõlmitud kirjalik leping, milles oli sätestatud, kuidas ta tohib kasutada Reformierakonna arhiivis leiduvaid materjale. Võib arvata, et selles lepingus oli ka punkt, mis nõudis käsikirja kooskõlastamist (tsenseerimist) enne selle trükkitoimetamist. Ja küllap said kindlaks määratud ka autori hüvitised soodsa lõpptulemuse puhuks.

ENDEL RIHVK, vaatleja

[fotoallkiri]    MÜÜDAV MEES: Kalle Muuli kirjeldab raamatus „Kodanike riik“ Reformierakonnaga seotut põhiliselt positiivses võtmes. Oravate altminekutest ei räägita või neid mainitakse vaid põgusalt. Kirjalik leping Reformierakonnaga sundis Muulit ilmselt käsikirja kooskõlastama (tsenseerima). Ja küllap said kindlaks määratud ka autori hüvitised soodsa lõpptulemuse puhuks.

Jaga |