Holokausti väheteatud tagamaad

Ilmar Käärma,      13. november 2002


9. oktoobri Kesknädalas puudutas endine Eesti NSV poliitik Meta Vannas holokausti küsimust. See vastuoluline teema vajab juba ammu põhjalikumat käsitlust. Ka Iisraeli ajakirjandus avalikustas 150 tuhande juudi kuulumise Saksa armee koosseisu. Seda fakti kommenteerisid Moskva ajalehed Duel 40/2002 (www.duel.ru) ja Nezavissimaja Gazeta 199-200/2002 pealkirja all "Nõukogude rahva timukate kaasosalised". Venemaal avalikustati omakorda, et Punaarmee vangistas 10 173 Saksa poolel võidelnud juuti.

Juba juudi rahvusest professor Hannah Arendt kirjutas oma 1964. aastal ilmunud raamatus "Eichmann Jeruusalemmas", et juudi liidrite roll oma rahvuse hävitamises on juutidele kõige süngem peatükk selles sünges loos. Mõistagi püüavad teatud ringkonnad suure käraga kõiki teisi süüdistades seda varjata.
Kuigi kohe pärast Teise maailmasõja lõppu eraldati USA-s raha selleks, et demokraatlik ajakirjandus ja ajaloolased kirjeldaksid sõja põhjuseid ja eesmärke
ainult sobivas valguses, selgub ikkagi, et on palju värvikamaid sündmusi ja daatumeid kui 27. jaanuar, mil punaarmeelased leidsid Auschwitzi eest tühjana. Juudi rahvusest koonduslaagri sisepolitseinikud ja kapod ei soovinud sugugi oma rahvuskaaslastega NKVD-st kohtuda ja eelistasid koos gestaapolastega lahkuda.

Eeldused holokaustiks tekkisid 1922. aasta 20. novembril, kui Münchenis algas Natsionaal-Sotsialistliku Töölispartei (NSDAP) juhi ja ajalehe Völkischer Beobachter omaniku Adolf Hitleri kohtumine USA sõjaväeatashee abi Truman Smithiga. Ühismemorandumis anti Hitlerile õnnistus võimuletulekuks ja tema võitlusele kommunistide vastu, kelle hulgas oli väga palju juute. Hitlerile loomulikult ei öeldud, et paljud USA firmad ja pangad upitasid parajasti Nõukogude Liidu majandust jalule, et suurest sõjast kui heast finantsprojektist ikka asja saaks!
Holokaustipäeva võib tähistada ka 1. aprillil. Juudi ajalehtedest Saksamaal ainsana ilmuma jäänud sionistlik Jüdische Rundschan nimetas 1933. aasta 1. aprilli, kui algasid esimesed juutide vastased repressioonid, "juudi rahvuse ärkamise ja renessansi päevaks". 1942. aasta 1. aprilli Lvovi sionistide häälekandja teatas aga, et tänu töökasvatusele koonduslaagrites toimub juudi rahvuse taassünd.

1934. aastal Jeruusalemmas toimunud sionistide ja natside Kameradentreffenist kirjutas natside ajaleht Der Angrift septembris-oktoobris terve seeria sioniste ülistavaid artikleid. Goebbels lasi vermida mälestusmedali, mille ühel küljel oli kuusnurk, teisel aga haakrist. Kuigi sioniste pooldas ainult 3% Saksamaa juute, said sionistid õiguse kontrollida tervet Saksa juudi kogukonda. Ümberasumine Lähis-Itta oli Saksa juutide hulgas sama ebapopulaarne kui Nõukogude juutide Birobidþani minek.
1937. aasta 10. oktoobril algasid Kairos sionistliku organisatsiooni Haganah juhi Feibel Polkese läbirääkimised Haifas sündinud rahvuskaaslase Adolf Eichmanniga. Polkes teatas, et juudi rahvuslikud ringkonnad on äärmiselt rahul Saksamaa radikaalse poliitikaga. Ka teine Palestiina sionistlik organisatsioon Irgun eesotsas Sterni, Begini ja Shamiriga orienteerus teljeriikidele kui tollal ainsatele Iisraeli riigi loomise pooldajatele.

Sionistidega sõlmitud lepete tõttu pidi Saksamaa loobuma oma liitlasest Poolast, sest sionistid soovisid Poola 3-miljonilise juudi kogukonna, välja arvatud kommunistlikud juudid, vägivaldselt Palestiinasse ümber asustada. See tõi kaasa Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise ja Rommeli armee sõjaretke Põhja-Aafrikas.
1942. aasta 6. jaanuaril ja 27. aprillil teatas Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaat maailmale juutide ja teiste rahvuste hävitamisest natside poolt okupeeritud territooriumil. Sellele vastas Juudi Agentuur 1942. aasta 7. juulil ja 28. septembril, nimetades NLiidu noote väljamõeldisteks ja bolshevistlikuks propagandaks. Euroopa juutide päästmisest ei räägitud sõnagi sionistide erakorralisel konverentsil New Yorgis 11. mail 1942. aastal ega ka pool aastat hiljem Ülemaailmse Sionistliku Organisatsiooni Peanõukogu Jeruusalemma Komitee istungil.
Teemat on käsitlenud ka sionismi klassikud. Vladimir Jabotinsky rääkis "juudi rahvuse range selekteerimise vajadusest", "rahvuse uuest väljalaskest ", "kuivanud okste raiumisest", "rahvuse renessansist" jne. Üks tema loosungeid kõlas: "Saksamaa - Hitlerile, Itaalia - Mussolinile, Palestiina - meile!" Poeet Bialik kirjutas tollal, et hitlerism on pääsemine, bolshevism aga juudi rahvusele needus.
1945. aasta sügisel Krakovis toimunud pogrommide ajal tapeti juba Saksa poolel sõdinud juute.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)