Urmas Reinsalu on ministrina ohuks meie riigile ja peaks ametist lahkuma

Usun siiralt, et meie rahva parimateks iseloomujoonteks on õiglustunne ja tolerantsus, et suudame üksteist toetada ning rasketel hetkedel kokku hoida. Seda suurem oli mu jahmatus ja pahameel, kui lugesin Delfist justiitsministri Reinsalu vihakõnet Edgar Savisaare ja teda toetavate inimeste aadressil.

Kui selle jampsi oleks kirjutanud mõni elus pettunud netikommentaator, võiks inimesele andestada, et aga tegemist on justiitsministriga, tuleb Reinsalu vihkavasse kirjatükki suhtuda täie tõsidusega. Minister, kes millegi nii alatu ja üheülbalisega hakkama saab, on ohuks meie riigile ja peaks ametist lahkuma.

Reinsalu eirab põhiseadust

Justiitsminister Reinsalu pole kunagi lugenud Eesti Vabariigi põhiseadust. Kuidas muidu seletada seda, et ta pole midagi kuulnud süütuse presumptsioonist, sellest, et kedagi ei tohi käsitleda süüdlasena enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Edgar Savisaart pole kunagi üheski kuriteos süüdi tunnistatud. Kui talle on esitatud kahtlustus, siis tuleb oodata, millise otsuse teeb kohus. Ent meie justiitsminister peab enesestmõistetavaks kohtuotsust ootamata kuulutada Savisaar korruptandiks. Ränk süüdistus, ent kus on tõendid? Milline kohus on Savisaare süüdi tunnistanud?

Reinsalu retoorika meenutab väga ühte läinud sajandi keskpaigas viivuks võimu haaranud prisket prillidega meest, kes samuti arvas, et esindab nii täidesaatvat kui ka kohtuvõimu. Kui aastal 2015 sarnanevad Eesti Vabariigi justiitsministri mõttemallid Lavrenti Beria poolt välja öelduga, pole kahtlust – nad mõlemad kuuluvad ajaloo eilsesse päeva.

Reinsalu jagab rahvast omadeks ja võõrasteks

Meie justiitsministri arvates jaguneb rahvas lihtsa tunnuse põhjal lojaalseteks, kes vihkavad Savisaart, ja Eesti riigi vaenlasteks, kelle jaoks Savisaar on osa Balti ketist ja öölaulupidude ülevusest. Neid vaenlasi on kümneid tuhandeid, kes on ametist vabastatud linnapead toetanud. Mida nendega teha? Kas Reinsalu loogika järgi tuleb vaenlased küüditada, nagu tehti 1941. ja 1949. aastal?

Ometi pole enam need ajad, ja kui Reinsalu soontes voolab autoritaarsuse ja vihkamise pisik, siis pole tal õigusriiki asja. Vähemalt mitte justiitsministri ametisse. Me peame kaitsma oma riiki äärmuslaste eest, kes märgistavad opositsiooniliidrit toetavat rahvaosa häbimärgiga. See kõik on ajaloos olnud ning toonud kaasa surma, kaost ja hävingut. Eestimaa väärib paremat.

Otsi sõpru, mitte vaenlasi

Arukas inimene otsib sõpru, mitte vaenlasi. Vaid jõuetu näeb kõikjal vaenlase kätt, aimab vandenõusid ja salasobinguid. Eesti sai vabaks üksnes tänu sellele, et me oskasime leida maailmas sõpru, et me ei valetanud ega vassinud, ei pidanud vihakõnesid.

Vaba Eesti on meie kõigi ühine saavutus – nii nende, kes täna saavad endale lubada luksuslikku elu, kui ka nende, kes lähevad õhtul magama tühja kõhuga. Olen terve elu töötanud selle nimel, et tuua kõigi eestimaalaste ellu veidi soojust, rõõmu ja ilu, ning tunnen endal just seepärast kohustust Reinsalu vihakõnele vastata.

Minu elus on kaks tähthetke. Aastate eest seisin Rootsi rannal ja ootasin laeva, mis tõi külalisetendustele Estonia teatri trupi. Kui nägin laeva tulemas, siis tõusid mu silmi pisarad, sest mõistsin, et meie rahvas on lõpuks vaba.

Ja teine ülev hetk oli Hollywood Bowlis, kus enne sümfooniakontserti täideti minu palve, ning ma võisin Ühendriikide hümni kõrval juhatada ka Eesti hümni. Olen kõikjal maailmas esindanud Eestit ja siinset rahvast, sest tunnen uhkust, et olen Eesti dirigent. Peale Reinsalu vihakõne lugemist tunnen ma hirmu. Kas tõesti suudavad temataolised karjeristid tappa kõik selle ilusa, mis on meie rahvast ühendanud? Milleks see kõik? Savisaare vihkamine ei saa ju olla ei amet, veel vähem elueesmärk. Oma päevad võiks sisustada märksa otstarbekamalt, riigi ja rahva heaks töötades.

Ma toetan Edgar Savisaart, nagu ma toetan kõiki neid, keda rünnatakse ebaausate vahenditega, seljatagant, kivi rusikasse surudes. Endise poksijana oskan hinnata ausa mängu ilu ja haletseda sohitegijaid. Mõeldes justiitsministri vihakõnele, valdab mind haletsus hingelt vaese poliitiku vastu, keda tulevikus ootab unustus.

 ERI KLAS, dirigent

 [fototekst] ERI KLAS:Peale Reinsalu vihakõne lugemist tunnen ma hirmu. Kas tõesti suudavad temataolised karjeristid tappa kõik selle ilusa, mis on meie rahvast ühendanud?

TOIMETUSELT:

17. oktoobril kirjutas IRL-i justiitsminister URMAS REINSALU Delfis allapoolevööd-paskvilli teemal „Ohtlikust Savisaarest: sabat Hundisilmal pole mingi agoonia, vaid märk eestivaenuliku tegelase uuest aktiivsusest“. Nii labast kirjatükki polegi vist Eesti poliitretoorikas varem nähtud. Lugu teenis üle poole tuhande kommentaari, neist enamik hukkamõistvad. Ühe demokraatliku riigi minister muidugi ei peaks oma sõnavalinguis nii alatuks minema – seda enam, et näiteks seesama Savisaar, kelle vastu ärplev Reinsalu sõna võtab, pole oma pika karjääri jooksul kordagi oma lävimises poliitiliste vastastega nii madalale laskunud.

Reinsalu hüsteeriliste valede ja totaalse sõimu vastu võtsid sõna Tallinna Televisiooni juht TOOMAS LEPP ja maailmanimega dirigent ERI KLAS. Kuna paljud lugejad on pöördunud palvega Kesknädala poole ka meie lehes nende meedia- ja kultuuritegelaste kaitsekõned ära avaldada, teemegi seda siinkohal.

Klasi sõnum ilmus 18. oktoobril Delfis. Kesknädalas avaldamise saatesõnadeks ütles Klas, et kirjutas selle ja luges Hundisilmal Edgar Savisaarele ette Eesti Vabariigi kodanikuna. Ta pole varem poliitiliselt sõna võtnud ning ka seekord soovis ta Savisaart toetada mitte niivõrd kui poliitikut kuivõrd inimest. Eri Klasi kiri pälvis Delfis ligi 1000 kommentaari.

Jaga |